Jõulud toovad hinge soojust.
Eilne päev oli meie rühma lastele kaua oodatud. Nii oodatud, et Laura-Liisa ema uuris juba mõni päev enne, et millal täpselt see põhutrall meil toimub? Tüdruk muidu natuke tõbine, kuid sel päeval ikka tooks kindlasti lasteaeda.
Istusime selleks ettevalmistatud lastega (sokid ja sukad jalast võetud ja tolmukartlikud pehmed mänguasjad teise tuppa toimetatud) põrandal, tõmbasime akendele ette rulood, süütasime küünla ja olime vaikses toas nagu muiste.
Jõulujutuks oli meil lugu Mari-Kisakõrist. Jonnakas laps, kel peas vaid kisades kõike saada, mis pähe tuli. Nõnda kaua kisas, kuni tuli jõuluvana tühja kotiga ning jõuluks toodud kingitusi tagasi nõutas. Mari- Kisakõri muutus asju kokku otsides taas heaks tüdrukuks Piretiks.
Jutu jätkuks arutlesime selle mõistatusliku vitsakimbu üle jõuluvana vööl. Kristo teadis täpselt, et see olla seal pahade laste jaoks. Võtsime talt rahuliku südamega selle teadmise ära. Vits toodi muiste tuppa ikka selleks, et sellega vitsutades jõudu ja tervist jagada. Jagasime seda siis meiegi. Keegi (ilmselt suur inimene, mitte laps) võttis kunagi endale pähe sellele kombele lapsi hirmutav tähendus anda :(
Veel ühest vanast jõulukombest rääkisime lastele. Kas teate, kes on Tahma-Toomas? Selline kaltsudest meisterdatud nukk, kes topiti täis tubadest koristatud mustust ning prahti ja seejärel naabrite ukse taha viidi. Kõik ikka selleks, et oma elamist järgmisel aastal puhtana hoida. Selline maagiahõnguline uskumus. Sellest, mis meil selle nukuga juhtus, natuke hiljem.
Aga põhud me muidugi ikka tuppa tõime. Enne kotisuu avamist keksisid juba Henry ja Marek suurest elevusest koha peal ja Laura-Liisa suu venis väga suurele naerule. Kristo, Saskia ja Jarko, kes asjast midagi ei teadnud, vaatasid tõsiste nägudega teiste keksimist. Põhkusid kotist välja valades läks meil jällegi tõsiseks tralliks. Visati õhku ja teistele, tehti "põhuingleid", veeti vägikaigast. Kes ütles, et vanaaja lastel igav võis olla??? Külla kutsusime ka naabrilapsed Oti, Hälise ja Henry. Jagus neilegi lõbu laialt. Ei suudagi seda kõike kirja panna, mis toimus. Ehk on piltidel rohkem Teile öelda :)
Aga Tahma-Toomas oli ootel. Kui meile (suurtele) tundus, et nüüd on juba piisavalt hullatud, läks suuremaks koristamiseks. Lapsed on selles alati suurteks abilisteks. Prahti toppisime ka Tooma hõlmade vahele ning koos Veiko ja Marekiga toimetasime selle kaltsunuku Pihlamarjakese rühma. Sealne õpetaja jõudis meile teha vaid oi-oi-oi, edasist me igaks juhuks kuulama ei jäänud. Selle nuku edasine saatus viis teda meie maja teise tiibagi. Ja kosta oli, et isegi õppealajuhataja ukse taha. Ei teagi täpselt, kelle elamine järgmisel aastal selle mustuse kõik endale sai :)
Oli siginat-saginat meil jõulueelsel ajal siin lastega. Suur kiire sai nüüd otsa. Väike hingetõmbeaeg kulub ära nii väikestele kui suurtele. Nautigem seda vaikset ja rõõmurohket aega. Leidkem aega oma lähedaste jaoks. Kaunist ja kingirohket jõuluaega Teile kõigile!
No comments:
Post a Comment