PIDU-PIDU

On saanud natuke hinge tõmmata, suurest elevusest maha jahtuda ja oma mõtteid koondada. Nüüd siis paneme need mõtted kirja.

Meie jõulupidu oli igati õnnestunud. Lapsed said laulud ja luuletused selgeks ja mis kõige olulisem, tegid oma suud lahti ning püüdsid sealt oma kõige parema ja valjuma esinemishäälega laulud ka kõlama panna. Ühesõnaga- meid oli kosta! Hurraaa!

Ja tantsud olid toredad. Need sammud ju ikka vahel sassi lähevad, tuhka sellest. Aga lapsed nautisid. Loore läks ühe tantsu ajal publikule võimalikult lähedale, et tema ilus uus kleit koos omanikuga võimalikult hästi välja paistaks ja selliseid puusanõkse ja jalakeerutusi ei oskakski keegi teine meist sooritada. 

Luuletuste õppimine oli sel aastal laste jaoks kui "käkitegu". See läks meil nii kiiresti, et vahepeal vajutasime pidurit. Jätsime need salmid rahule ja ei kordanud neid mitu päeva.

Kui me lastega maha istusime möödunud peost mõtteid mõlgutama, siis võite arvata, mis neile kõige rohkem meeldis. Muidugi jõuluvana! Oli vahva, et Laura-Liisa esimest aastat julges selle sõbraliku vanakese ees üksi seista. Saskial oli nii ilus ja südamlik salm inglist (tüdruk keeldus lisaks sellele veel ühe salmiga esinemast, väites, et "mul juba on luuletus"). Hea oli kuulata, kuidas meie veel eelmisel aastal nii häbelikud esinejad Kermo, Henry, Laura-Liisa ja Marek üksteise võidu kõva häälega laulsid ja luuletasid. Loore ja tema ema duett oli meeldiv üllatus (Anu, sa laulad hästi). Jarko saab hästi hakkama nii laulude, luuletuste kui tantsudega. Meie väiksed Veiko, Gert ja Oliver olid suurte laste seas väga julged ja tublid.

Ja kogu selle peo lõpuks muidugi Saskia ema Mariin. Kui vaid oskaks siia jälle videosid üles laadida! See oli väga armas ja lõbus laul, mida kõik lapsed kuulama jäid. Eriline tänu Sulle!
Ja aitäh toredate kingituste eest!

                                           Mossmokk

                                                 Loore hoogsad tantsusammud

Armas ja südamlik lõpp meie peole.... ja kui veel mõelda, et samal õhtul tõttas Oliveri ema Egle, kes sellel pildil rahulikult pidu naudib, oma väikest tütrekest sünnitama...

                                 neid laste julgustust otsivaid pilke emade poole

                   mõnel puhul oli julgustuseks vaja lausa suurt õde ja emagi

Aga tänane päev oli meil ju ka pühadelõhnaline. Arutlesime lastega jõulutoitude üle. Laste arvamused olid vahvad. Henry jaoks peab jõululaual olema verivorstid, Kristo jaoks kindlasti tort, Marek eelistab piparkooke ja Kermo pakkus mitu korda kartulisalatit. Ju see pole poisi jaoks pidu, kui see salat seal laualt puudub. Koos nuputasime maitstes ja nuusutades välja ka pohlamoosi. Sülti ja pasteeti kirjeldades teadis Saskia, et sülti ostab tema emme poest ja tema paneb seda leiva peale, aga pasteeti keedab emme ise. Tubli!

Tubli on ka see, et aastast-aastasse verivorstitegu lastele kirjeldades, ei heiduta see lapsi seda mitte söömast. Seega panime vorstid ahju särisema ja lapsed Saskia toodud "Lepatriinude jõule" vaatama. Kermo naer oli seda filmi vaadates väga nakkav:) 

Vorstide suhtes jäid ootavale seisukohale Marek ja Saskia, ehk järgmisel aastal. Teised küsisid juurdegi.

                                                                     kinos