Jõulud on laste jaoks imelised pühad. Kõik tundub nii ebamaine ja imedest tulvil. Ei ole ju keegi päkapikke näinud (ehk vaid mõni üksik laps väidab "kelkimise" eesmärgil vastupidist), jõuluvana on selline suur ja tema tulekud-minekud nii salajased. Jõulujutud on täis imesid, mida on lapsel nii lihtne ja hea uskuda.
Tänane sõit jõulumaale viis meid kokku vanade tuttavatega Imavere Piimandusmuuseumis. Tädi Tiina mäletas meie lapsi osalt juba nimepidigi ja üks teine tädi tervitas Kermot juba nagu vana tuttavat, küsides poisilt, et "mitmes kord see talle juba on seal käia?" Me oleme selles vanas auväärses meiereis tõesti palju käinud, küll võid ja jäätist valmistamas, küll jõulumaal. Sealne "pere" on väga lahke ja rõõmsameelne. Viskavad nalja nii lastega kui omakeskis.
Vastuvõtt oli tänagi sõbralik. Juba uksel tervitati meid suure äratundmisrõõmuga (Saskia hõikas igaks juhuks veel üle, et "mina olen ka siin" :)) ja siis uuris tädi Tiina lastelt, mida siis hommikul päkapikud ka tõid. Vaid Laura-Liisa kommi oli päkapikk ise ära söönud. Väidetavalt läheb ka neil kõht vahepeal tühjaks ja siis võib juhtuda, et nad mõne lapse sussi sisse mõeldud kommi ise ära nosivad.
Meisterdasime ilusaid pühadekaunistusi ja kinnitasime oma kõhtu sooja ja magusa kaneelirulliga. Jõulud on magusad pühad. Laste suunurgad on eelmisest magusast alles šokolaadised, kui pihku pistetakse juba uus maius. Mis saab lastel selle vastu olla? Saia kõrvale toodi sellele majale kohaselt piima vanades piimapudelites. Küll see on alati vahva vaadata.
Lõpuks laulsime uusi ja vanu jõululaule. Lapsed uusi ja suured vanu. Ja Laura-Liisa esitas omal soovil ka jõululuuletuse. Oli selline õdus ja küünlasärane koosviibimine.
No comments:
Post a Comment