Meie teele parki on veeretatud igasuguseid takistusi. Möödunud suvisest teeremondist laiutavad seal suured hunnikud ehitusmaterjali ja oksi. Meie lapsed on harjunud lippama üle niidu pargi poole. Seekord siis läksime ringiga, minek oli teistmoodi põnev- mururobotid, autoremonditöökoda, Kaili kodu jne.
Pargis otsisime kõike kevadist. Millegipärast on sealne väike tiik nii konnavaeseks jäänud, veel mõni aasta tagasi oli seal suur konnakontsert ja palju kudu. Nüüd leidsime kudu vaid ühest servast.
Nägime palju kevadisi lilli- ülaseid, sinililli, kuldtähti. Eriti ilusad olid roosad sinililled. Eile palusime lastel koju minna ja emadelt-isadelt küsida mis lill on varesejalg. Kaisa ütles, et tema küsiski emmelt- emme ei teadnud. Uurisin Kaisalt, et "kas sa siis ise ütlesid emmele?". Tüdruk unustas ka ise ära, mis lill see oligi :) Aga küsimus oli meeles küsida. Tore, et lillede rahvapärased nimetused ka lastele meelde jäävad. Oliverile jäi ka pigem lumetäheke meelde ülase asemel.
Natuke vaatasime ka pungadest välja pugenud noori leheotsakesi ja kuulasime linnulaulu. Nii ilus on kõik praegu.
Täna hommikuringis rääkisime sipelgate eluviisist. Nii toredad ja huvitavad putukad. Rääkisime sellestki, kuidas nad end kaitstes hammustavad ja pissivad, kuidas me õpetajatena lastena puutoki koorisime ja sipelgapessa torkasime. Nii maitsev oli limpsida see hapukas tokk hiljem. Pargis ühte sinilillepuhmast uurides me sõna otseses mõttes kükitasime punaste sipelgate pessa :)
No comments:
Post a Comment