Teate, kui tore matk meil oli täna? Kohalesõit oli vähe keeruline, kuid meil oli tubli bussijuht.
Vastuvõtt oli hoogne ja sõbralik. Kuidas üks suur inimene sellised raugematud energiavarud endas leiab, uskumatu. Giidiks oli meil hästi vahva ja lõbus tädi. Kõigepealt palus ta lastel ribide vahelt üles otsida "kepslemisnupud". Kõik leidsid need nupud üles ja nii nad siis läksidki- kepseldes. Kõik toimus nii kiiresti ja ootamatult, et meie, õpetajad, ei jõudnud arugi saada. Hõikasime vaid lastele järgi, et "on teil ikka meeles, et teil on õpetajad ka kaasas?" Keegi ei vaatanud üle õla. Reet veel püüdis ka kaasa kepselda, kuid järgi ta ei jõudnud.
Eks me ikka need lapsed kätte saime. Sealne matkarada on lastele loodud. Niivõrd seikluslik, huvitav ja salapärane. Lisaks oli giidil palju rääkida loodusest ja mänguliselt lastele kõike kinnistada. Seal on väga ilus kõik. Natuke pelgasime sääski, kuid meie matk oli vist nii hoogne, et isegi putukad ei jõudnud meile järele.
Püüan natuke taastada kõike järjekorras. Kui lapsed ja giid hoogsa kepslemisega alustasid ja meie, õpetajad, esimesest ehmatusest üle saime, jätkus meie matk põgusa looduse tundmaõppimisega. Vaatasime ja otsisime hetkel õitsevate lillede värvuseid, leidsime ümbruskonnast kolmetipulisi taimelehti, maitsesime jänesekapsaid ja kuusevõrseid, leidsime pokud (tarnapuhmad), kõndisime üle väikse silla, mille kallal olid maiustamas käinud kõdutrollid (osad puunotid olid ära puretud). Edasi jõudsime haldjariiki (eelnevalt olime möödunud nõidade treeningplatsist ja lastel olid silmad põlema süüdatud, sest nad said seda esialgu vaid vaadata), kus lapsed pidid mõtlema niipalju salasoove, kui pähe tuli, ja need siis metsa all olevatele haldjatele sosistama. Kõik oli nii saladuslik ja põnev! Kevinil oli küll palju soove, igale haldjale sosistas poiss midagi kõrva.
haldjatega pidi selline lugu olema, et kui nad kuulevad kedagi lähenemas, muudavad nad end puukujudeks. Väidetavalt olla üks haldjas liiga suurte salasoovide tõttu ka kummuli kukkunud.
Mingil hetkel turgatas ühele lastest pähe, et seljas on moonakotid. Hetkega läks kõigil lastel kõht tühjaks. Edasine retk kulges meil mõnda aega laste küsimiste saatel, et "millal me juba sööma hakkame?" Tähiseks oli nöörimäng. Mängu sisuks oli oma pesas olevaid viit oksaraagu valvata ja teiste pesadest endale juurde näpata. Lapsed olid paarides, üks valvas ja teine näppas. Pesavalvurid olid erinevad, Kert näiteks seisis pesa kõrval, ajas käed laiali ja vaatas rõõmsalt pealt, kuidas teised tema pesast oksi ära kandsid :)
Pärast söögipausi kõndisime nõiamajani, nõida polnud kodus. Kuid majake ise oli külalislahkelt avatud. Seal oli ronimist ja kiikumist ja seal tegi giid ka lastele kinnistava teadmiste kontrolli. Palju asju oli ikka meelde ka jäänud.
Kuidas need lapsed küll jaksavad? Selleks hetkeks olime meie juba üsna võhmal, kuid lapsed võimlesid veel nõidade harjutusväljakul ja kui me poleks neid sealt kokku korjanud ja bussi ajanud, siis ilmselt oleks nad seal loojanguni veel lustinud. Oliver lubas oma ema ja isa ka sinna viia. Tegelikult soovitame seda rada tõesti kõigile, minge perega. Laual on voldikud, uurige.
No comments:
Post a Comment