MESILASED

Eelmisel  reedel käis lasteaia õuel oma mesilasi tutvustamas üks tore mesinik. Pole olnud mahti Teile sellest kirjutada. Vaadata oli lastel tõesti palju. Mitte ainult vaadata, vaid ka selga proovida ja katsuda. Väga huvitav oli.

HEAD KOOLITEED ANDRI, OLIVER JA KEVIN!

Maikuu on ilus kuu, nii palju lilli ja liblikaid, nii palju tegemisi, kuna ilmad on ilusad.

Igaks kevadeks saavad mõned lapsed meie rühmas kooliküpseks. Kuidagi märkamatult ja ootamatult kasvavad lapsed pikemaks ja omandavad uusi oskuseid.

Andri on meie rühmas nii pikka aega käinud, et enam ei mäletagi, millal see poiss saabus ja kui väike ta oli. Andri on vaikne ja tasane poiss, kes leiab endale alati tegevust ja soovib hästi palju oma kodutalust rääkida. Sel puhul läheb lapse nägu naerule ja silmad särama.

Oliver on laps, kelle uudishimu on pidurdamatu. Tema jutud ja fantaasiarikkad joonistused jäävad meile kauaks meelde. Poisi sees on palju energiat, nii palju, et kohati ei mahu see tema keha sisse ära. Siis toimetavad tema käed ja jalad omatahtsi. Oliveriga saab alati palju nalja.

Kevinile annaks osa Oliveri hoost. Kevinil pole vist kunagi kuhugi kiiret. Kõrge ja heleda häälega lauldes liigub see laps täpselt nii palju ja nii ruttu kui ta heaks arvab. Mitu aastat oleme püüdnud teda natuke kiiremaks õpetada, asjata. Laps ise on selle kõige juures mureta ja rõõmus. Ja ehk nii ongi hea :) Suur kallistaja, see meie Kevin.

Küsisin ükspäev Kevinilt, et kuidas me järgmisel aastal ilma temata küll saame. Poiss vastas üsna tõsiselt, et "ma ei tea".

Sügisel ootab neid väikseid poisse ees palju huvitavat. Mõni asi võib olla ka raske, kuid nende raskuste ületamiseks on abiks tore õpetaja koolis ja hoolivad lapsevanemad kodus.

Jälle on natuke kurb öelda ilusat ja huvitavat kooliteed teile, poisid. Leidke endale uusi ja häid sõpru. Emadele-isadele soovime aga jaksu ja tahtmist oma lapsega kõike kogeda, seista nende kõrval nii rõõmudes kui muredes.

Reet, Marge, Ulvi ja Reet

HALDJATEL JA NÕIDADEL KÜLAS

Teate, kui tore matk meil oli täna? Kohalesõit oli vähe keeruline, kuid meil oli tubli bussijuht.

Vastuvõtt oli hoogne ja sõbralik. Kuidas üks suur inimene sellised raugematud energiavarud endas leiab, uskumatu. Giidiks oli meil hästi vahva ja lõbus tädi. Kõigepealt palus ta lastel ribide vahelt üles otsida "kepslemisnupud". Kõik leidsid need nupud üles ja nii nad siis läksidki- kepseldes. Kõik toimus nii kiiresti ja ootamatult, et meie, õpetajad, ei jõudnud arugi saada. Hõikasime vaid lastele järgi, et "on teil ikka meeles, et teil on õpetajad ka kaasas?" Keegi ei vaatanud üle õla. Reet veel püüdis ka kaasa kepselda, kuid järgi ta ei jõudnud.

                                                         kepslemine

                                                              lõõtsutamine

                                                           jälle kepslemine

Eks me ikka need lapsed kätte saime. Sealne matkarada on lastele loodud. Niivõrd seikluslik, huvitav ja salapärane. Lisaks oli giidil palju rääkida loodusest ja mänguliselt lastele kõike kinnistada. Seal on väga ilus kõik. Natuke pelgasime sääski, kuid meie matk oli vist nii hoogne, et isegi putukad ei jõudnud meile järele.

Püüan natuke taastada kõike järjekorras. Kui lapsed ja giid hoogsa kepslemisega alustasid ja meie, õpetajad, esimesest ehmatusest üle saime, jätkus meie matk põgusa looduse tundmaõppimisega. Vaatasime ja otsisime hetkel õitsevate lillede värvuseid, leidsime ümbruskonnast kolmetipulisi taimelehti, maitsesime jänesekapsaid ja kuusevõrseid, leidsime pokud (tarnapuhmad), kõndisime üle väikse silla, mille kallal olid maiustamas käinud kõdutrollid (osad puunotid olid ära puretud). Edasi jõudsime haldjariiki (eelnevalt olime möödunud nõidade treeningplatsist ja lastel olid silmad põlema süüdatud, sest nad said seda esialgu vaid vaadata), kus lapsed pidid mõtlema niipalju salasoove, kui pähe tuli, ja need siis metsa all olevatele haldjatele sosistama. Kõik oli nii saladuslik ja põnev! Kevinil oli küll palju soove, igale haldjale sosistas poiss midagi kõrva.

                                      keegi arvas, et see võiks haldjakepp olla

                                      kuusevõrsed on hapukad ja hästi maitsvad

haldjatega pidi selline lugu olema, et kui nad kuulevad kedagi lähenemas, muudavad nad end puukujudeks. Väidetavalt olla üks haldjas liiga suurte salasoovide tõttu ka kummuli kukkunud.          

                                                               tere, metsavana

 

Mingil hetkel turgatas ühele lastest pähe, et seljas on moonakotid. Hetkega läks kõigil lastel kõht tühjaks. Edasine retk kulges meil mõnda aega laste küsimiste saatel, et "millal me juba sööma hakkame?" Tähiseks oli nöörimäng. Mängu sisuks oli oma pesas olevaid viit oksaraagu valvata ja teiste pesadest endale juurde näpata. Lapsed olid paarides, üks valvas ja teine näppas. Pesavalvurid olid erinevad, Kert näiteks seisis pesa kõrval, ajas käed laiali ja vaatas rõõmsalt pealt, kuidas teised tema pesast oksi ära kandsid :)

Pärast söögipausi kõndisime nõiamajani, nõida polnud kodus. Kuid majake ise oli külalislahkelt avatud. Seal oli ronimist ja kiikumist ja seal tegi giid ka lastele kinnistava teadmiste kontrolli. Palju asju oli ikka meelde ka jäänud.

Kuidas need lapsed küll jaksavad? Selleks hetkeks olime meie juba üsna võhmal, kuid lapsed võimlesid veel nõidade harjutusväljakul ja kui me poleks neid sealt kokku korjanud ja bussi ajanud, siis ilmselt oleks nad seal loojanguni veel lustinud. Oliver lubas oma ema ja isa ka sinna viia. Tegelikult soovitame seda rada tõesti kõigile, minge perega. Laual on voldikud, uurige.

                                                                      pai

                                                      tagasisõit oli vaikuses