suvesoojus ja sügispäev,
leivalõhnas on tuule tujud,
mulla rõskus ja kärmed käed.
Leivalõhnas on palgepuna,
ahjupaiste ja sütelõõm,
leivalõhnas on sõbrasõna,
leiva andmise sügav rõõm.
Oleme lastega sel aastal läbi arutanud kõik vajalikud tööd mulla harimisest kuni tänase leivateoni. Külvasime isegi väikse "viljapõllu", mida Oliver usinalt iga päev rohimas ja luubiga uurimas käib aknalaual.
Püüdsime lapsi viia meie juurteni vanasse talutaresse. Võrdlesime tolleaegseid töid ja kombeid tänapäevastega. Vaatasime õppefilme ja imestasime üheskoos- kuidas nad jaksasid künda ja külvata, vilja lõigata ja reht peksta... ja seda kõike käsitsi. Ilmselt oli raskele tööle järgnenud tantsupidu ja puhkus rohkem lõõgastav ja rõõm tehtud tööst suurem, kui praegusel masinaajastul.
Täna võtsime appi meie leivategija ehk pagari Marge. Millegipärast tuleb temal see leivategu alati kõige paremini välja. Leivatainas sai tehtud nagu muiste- ikka juuretise mitte pärmiga. Panime sinna sisse kogu oma hea tahte ning lapsed tegelesid vormidesse tõstetud taina "silestamisega" (nagu Kaisa ütles) suure hoolega.
Kui Te vaid teaks, kui hästi lõhnasid värskelt ahjust võetud leivad ja kui imehea maitse neil oli. Kui me kogemata või meelega kõike ise ära ei söö, siis pakume õhtul, kui lastele järgi tulete, ka Teile maitsta meie seemneleiba ja Kevini lemmikut lihaleiba.
No comments:
Post a Comment