Alati on hea ja südantsoojendav, kui keegi sulle kirjutab. Ikka nii, et on vaevaks võetud pliiats ja paber otsida ning kiri teele saata. Täna leidis Reet hommikul kirja, mis algas sõnadega "kallid lapsed". Sealt edasi ta viisaka inimesena ei lugenud, kuna sihtgrupiks olid lapsed. Seega lugesid selle teatise teistele hommikuringis ette Gert ja Merily kahepeale. Selgus, et Keegi lehmatädi Lonni olla metsa läinud ja palus end sealt üles otsida. Vaevatasuks oli üllatustki lubanud. Enne otsuste langetamist andsime lastele kosutuseks jäätisekokteili ja seepeale leidsime, et läheme siiski otsima.
Selline põnev retk kukkus välja. Teepeale sattus huvitavaid asju. Leidsime maast tammetõrusid ning vahtralehti. Tõstsime ninad taevapoole ja otsisime üles omanikpuud. Kallistasime neid, et ikka jaksu jaguks. Hõikusime vahepeal Lonnit ja kuulatasime, kas kostub kuskilt "muuuu". Ei kostnud.
Mängisime teadmiste kinnistamiseks lehma- ja piimateemalisi mänge. Ikka piimatooteid küsides. Kes teadis, see sai sammukese ettepoole liikuda.
Ja veel mängisime "otsi üles sõber" (kaardid ikka selle järgi, mis valgeid vuntse tekitab).
Teepeale juhtuvaid takistusi (kände, oksi ja purdeid) ületasime metsas elavate loomade kombel. Lõbus oli vaadata, kuidas väiksed karud tatsasid ning rebased uhkelt oma saba õõtsutasid :) Ja jälle hõikusime lehmatädi. Ei miskit.
rebased
Kõht läks tühjaks, tegime pehmel sambal ja kivi otsas väikse pikniku. Kosutuseks tuulise ja jaheda ilma vastu rüüpasime sooja teed peale. Hõikasime veel korra lehmatädi. Tuul kohises kõrvus, autod sõitsid kaugemal. Mitte midagi ei kuule ju nõnda.
Edasi sammudes jäid meie teele igasügisesed ülased. No tõepoolest juba mitmel sügisel õitsevad need kevadised valged õied meie metsarajal. Küll on rõõmus üllatus!
Lasteaed hakkas juba peaaegu puudevahel paistma. Lehma ei kuskil. Lapsed juba arutlesid, et mine tea, ehk leidis ise tee karjamaale tagasi.
Suure kivi tagant leidsime õnnetukese lõpuks siiski üles. Oli ehmunud ja ei julgenud kõige väiksemat "muuuudki" teha meie hõikamistele vastu. Lugu tal selline, et pidi teine peaaegu suure piimaauto alla aetud saama. Jooksis suure ehmatusega metsa ja seal kivi taha peitu. Aga lastele oli tal magus üllatus mannerguga kaasas. Väike kohuke läks Merilyl suhu vist lausa kahe ampsuga ainult. Igatahes ühel hetkel oli see tüdrukul käes ning järgmisel kõhus.
No comments:
Post a Comment