Meie rühma lastel käivad külalised. Sel sügisel kohe üsna sageli.
Vanadel headel aegadel elasid ikka rehetaredes Ahjualused. Sellised pikkade hallide juustega, sabaga väiksed tegelased. Vanust oli neil mitusada aastat, isegi sabatutt oli pikast elamisest halliks läinud. Rehetaredes oli neil ase ikka leivaahju all. Seal ju soe ning leivalõhnaline olemine.
Üks neist Ahjualustest leidiski sel nädalal meie laste rõõmsa pere üles. Talle meeldis meie keskel istuda, lausa igas hommikuringis oli ta jälle kohal. Lapsed õppisid talle lõpuks koos hõikama, et "tere Ahjualune!"
Ja vestis see auväärses eas mehike meile ammuseid jutte. Põnev oli kuulata ja pilte vaadata, kuidas põldu hariti, külvati ja lõigati (see kõver noamoodi sirp jäi lastele hästi meelde), kuivatati ja jahvatati. Enim meelde jäi ka rehepapp, kes ka öösiti rehe all tuld valvas ning pimedas nurgas tonte arvas nägevat. Andri meelest nägi ta kõigest iseenda varje. Kristole meeldis käsikivi. Õppisime ja püüdsime meelde jätta paljusid selliseid vanu ja lastele naljakaid sõnu. Olid sellised uudsed ja põnevad.
Aga põhiline tegu meie nädalas oli ikkagi leivategu. Meie leivameister Marge kogus lapsed ümber laua ja nõnda nad seal ninapidi juuretise abil leivataina valmis segasidki. Marge kloppis tainast ning küsis jutujätkuks lastelt, et mis ta õige hetkel tainaga teeb? Kristo vastas, et ta "vingerdab tainast. Kui täna hommikul eeltainale jahu lisasime ja segamine juba üsna raskeks muutus, väsisid laste käed üsna ruttu. Marge haaras puulusika enda kätte ja tõttas appi. Seda vaadates hõikas Oliver, et "oo, nii tugev on tema!"
Ja leib kerkis meil hästi. Hea oli vaadata, lapsed piilusid ahju ning hõikusid üksteist seda imetegu kaema. Väga uhked oleme, meie leivategu õnnestus! Pakkusime maitsta ka kõigile emadele-isadele, kellel sabast kinni saime. Kuulsime vaid kiidusõnu.
see esimene soe leivaviil koos võiga oligi lausa jumalik
No comments:
Post a Comment