Täna me pingutasime visata, hüpata ja joosta.
Oli spordipäev. Lastele meeldib, kui suured inimesed räägivad neile suurtest asjadest ja tegudest. Nende väiksed näod on siis tõsised ja pühendunud. Ja vaadates seda, kuidas nad tõesti pingutavad, et olla parim, et olla tõsine tegija...
Viskasime palli. Mis sest, et mõneti see pall ei teadnud kus on taevas või kus on maa, lendu sai ta visatud ikkagi tõsiselt ja võimalikult suure jõuga.
Hüppasime kaugust. Suuremad lapsed hooga joostes ja väiksemad kohapealt tõugates. Väga hästi läks. Hea oli vaadata meie väikest Gerti, sellel poisil on tegutsedes nägu naerul ja silmis pilk, mis ütleb, et asi meeldib talle.
Jooksime. Püüdsime jagada lapsi nõnda, et jooksupaar oleks võimalikult võrdsete võimetega, et väiksed jooksulised ikka tõsiselt pingutaks. Natuke oli ka kaotusvalu, kuid (nagu kunagi üks mõistlik lapsevanem mainis) kes ütles, et elu peab alati lihtne olema.
Väga tublid lapsed.
No comments:
Post a Comment