Natuke hiljem, kuid siiski kirjutaks natuke ka meie loomaaiasõidust. Meie väikelinna kodanike jaoks on selline ettevõtmine suur asi. Eerik kuulutas juba hommikul, et tema kunagi pole seal käinud. Ja teisedki lapsed olid õhinal sõiduvalmis, kotid seljas ning kotis jook ning lõunasöök (või ka mitte :)). Kermo emal olid mõtted hajevil ning seetõttu andis viimasel hetkel pojale hoopis natuke toiduraha.
Loomaaias oli meil väravas vastas Aleksei Turovski, kelle saatel me väikse retke ette võtsime. Lastele õpetussõnu peale lugedes jäi kõrvu see, kuidas see ihu ja hingega loomasõber ütles, et "ärge te MINU loomadele süüa andke". Ja tegelikult ongi need tema loomad. Igaühe nime ta teadis, igast loomast midagi isiklikku jutustas ning neid loomi ka kõnetas ja kutsus. Ja meie Annaliisa näol leidis see jutukas härrasmees endale ka paraja seltsilise. Tüdruk oli tema külge kui liimitud ning muudkui päris ja päris, üsna detailselt soovis Liisu teada kõike, mis tal pähe tuli (uudishimul on edasiviiv jõud). Ühel hetkel sai tabatud ka see, kuidas tüdruk Turovskile kõhu peale koputades tähelepanu nõutas :)
Loomaaias oli meil palju vaadata. Nägime ära väikese jääkarupoja Nora, nägime palju erinevaid sarvi ja nende omanikke, nägime lõvi ja tiigri ninaotsa (need uhked asukad ei vaevunud rohkem endast näitama), nägime elevante ja känguruid, kellel kukrus pisipojad. Meelde jäid veel ninasarvikud, keda härra Turovski kutsus nimepidi. need olid keerulise kõlaga nimed, kuid emase ninasarviku nimi pidi suareedi keeles tähendama printsessi. Ja muidugi ahvid, nii suured, kui väikesed.
No comments:
Post a Comment