Vaata ema ja vaata mind isa,
olen väikene laululind.
Vaata ema ja vaata mind isa,
palun hoia ja armasta mind.
Selline soov on kindlasti igal lapsel, kui ees on ootamas midagi uut, suurt ja põnevat. Kool on selline koht, kus paljud asjad on teisiti kui lasteaias. Peab harjuma pingutama, tööd tegema selle nimel, et olla tubli ja usin koolilaps. Palun hoidke ja armastage ja aidake oma lapsi sellel uuel, tähtsal ja mõneti ka raskel teel.
Meie rühm vähenes sel aastal tervelt seitsme lapse võrra. Olgu, lapsed on neist kuus, kuid karu Pätsu on meie lastele nii omaseks saanud oma sünnipäevadega ja sel aastal saavutas ju temagi oma seitsmendal sünnipäeval kooliküpsuse. Seega siis seitse!
Peo ehitasime üles mängukoolina, et lastele natuke aimu anda sellest, mis sügisel neid ees ootab- tunnid, koolikell, vahetund oma võimalustega.... Lapsed olid mängukoolis tublid. Meelde jäi, kuidas matemaatika tunnis hätta jäädes Annaliisa isa (matemaatika õpetaja) oma tütre enda juurde kutsus ja talle õige vastuse kaasa andis. Meelde jäi, kui hästi lapsed emakeele tunnis õiget häälikut kuuldes üheskoos plaksu lõid. Meelde jäi Karli uljas ksülofonimäng muusikatunnis. Meelde jäid laste laulud ja tantsud- kui te vaid teaks, kui palju vaeva nad nägid, et kõike seda selgeks saada. Ja meelde jäi Loore ema öeldud südamlikud soovid ja väiksed kingitused kõigi sõprade poolt. Väga hooliv ja armas algatus!
Lapsed olid tublid ja niiiii ilusad. Annaliisa oma roosa kleidi ja roosiga juustes, emme oli näpuga veel roosad triibudki juustesse teinud. Aldo saabus, kui uhke härrasmees, kingades ei ole kindel, kuid kõik muu oli sel poisil küll uus seljas. Lipsu veel natuke pingutasime. Karl tuli kikilipsuga ja sirge seljaga, suurest elevusest ühe koha pealt teise tammudes. Eerik ja Allan olid nii nagu ikka, meie rühma sirgeselgsemad poisid. Kui veel piduriided selga panna, võtavad need kaks poissi lausa valvel seisaku. Mattias puges tulles ema selja taha, et varjata oma põnevat lillelist pidusärki. Pidime emale tiiru peale tegema, et seda särki näha :)
Kuidagi kurb on alati, kui pidu mööda saab. Enne pidu on palju mõtteid, palju sagimist, ei jõua mõeldagi, mis kõik pärast saab. Aga saab ju see, et suve saabudes jäävad enamus neist koolisaadetud lastest puhkama ja sügisel üle meie ukseläve tervitades ning kallistades enam ei tulegi :( Külla aga ootame ju ikka...
ei, hoopis nägemist!
Küllap saad isegi aru,
minul on tegemist.
Aega on väga vähe,
tihe on tunniplaan.
Iga päev uue tähe,
kenasti pähe saan.
...ja üks neist kadus selle poisi suhu
No comments:
Post a Comment