Sügis on ilus aeg. Natuke kurb ja natuke rõõmus. Selline soe, udune ja sügislõhnane hommik oli täna. Vahva ja natuke salapärane. Alles lõunaks hakkas udu hajuma ning päike piiluma.
Kuid selle aja peale oli meil tänase päeva toimetusi juba palju tehtud. Sõitsime jalgratastega nagu "siilid udus" ning seepeale vuras maja ette suur buss, millega suuremad lapsed põllutöömasinaid vaatama sõidutati. Nihverdasime kaasa ka väikese Loore, oleks teine muidu üksi maha jääma pidanud. Sel aastal on nii, et 10 meie rühma last on vanuselt koolieelikud ja vaid 2 ei küündi veel selleni. Suuremate varjus õnnestub meil teinekordki ehk need väiksed kaasa võtta.
Kohale jõudes oli lastel lusti ja elevust palju. Kuskilt kaugelt udu seest tulid meid uudistama hobused ning poni Roosu. Roosu osutus muidugi lemmikuks. Kaasa oli võetud meil külakostiks leiba ning enamus lapsi sirutas ka julgelt käe hobuseni. Mõnel puhul sai muidugi karvast ja pehmet looma suud kohates julgus otsa ka.
Masinatest nägime kombaini ja külvikut. See viimati nimetatu oli meie lastele võõras. Pakuti isegi, et sellega saab künda. Uskuma jäime selle otstarvet alles siis, kui otsa ronisime ja järele vaatasime, et selles tõepoolest põllule külvamiseks terasid leidus.
Sügisesed udused põllud on ilusad. Viljakõrtel kaste käes sätendavat ämblikuvõrku silmates ja imetledes, oli lastel selle ilu vastu selline aukartus, et üksteist keelama rutati- "ära lõhu ära!"
:)
ReplyDelete