...võivad olla meie koduski paljud asjad. Liigne muretsemine ja mõtlemine viib meid ilmselt selleni, et ka mänguasjad laste käest ära korjame...sest mine tea!
Kuid võib-olla piisab,kui lastega mõnest asjast kindlasti rääkida. Nagu selgus, ei leidunud meie rühmas last, kellele poleks kodus räägitud, et arstimeid laps üksi võtta ei tohi. Annaliisa mainis, et tema kodus on need nii kõrgel kapis, et ta ei ulatagi. Tubli ema on sel tüdrukul.
Vaatasime mõnda rohupudelit ning ühte isegi nuusutasime- ei olnud meeldiv lõhn, väiksed ninad tõmbusid kortsu. Tegelikult leidsime ühest pudelist ilusad kollased pallikesed. Nagu kommid, mille peale laste näod naerule kiskusid. Paraku pidime suurte ja tarkadena ka siinkohal õpetussõnad peale lugema, et suhu me neid ilma ema-isa loata ei pista.
Natuke rääkisime ka teravatest asjadest meie igapäevaelus. Noad, käärid, naelad, saed ja Allani poolt hõigatud kirvedki ei ole laste jaoks need asjad, millega ilma suurte inimeste järelvalveta võiks vabalt ringi kõndida või isegi joosta. Tegelikult mainis Henry isegi pitsanuga ning jooksis seda (meil küll ainult mänguasja kujul) meie mängunurka ka teistele näitamiseks tooma.
See ei tähenda, et laps nende tööriistade otstarbest ning kasutamisest midagi teadma ei peaks ning neid üldse kätte ei tohiks võtta. Oma sünnipäevatordi koos emaga võib ju ikka lahti lõigata ning köögis natuke abiks olla on ju vahva. Kui ükskord juhtuski, et käärid kogemata "ise" lapsel juuksetuka maha lõikasid, siis teinekord koos isaga midagi meisterdades lõikavad need teravad paharetid kindlasti õiget asja ja õigest kohast.
Meie lastest kasvavad neid suunates ja neile toeks olles tublid ja oskajad suured inimesed.
No comments:
Post a Comment