Sügisel on ikka nii, et ilmad on tujukad ning ilmataadile meeldib vahel vimpkat mängida just sel päeval, kui meil on mõttes metsa minna. Seekord oli öö vihmane ning metsa sõiteski tuli kojamehed tööle panna, kuid Toomale parklasse jõudes oli kõik nii hästi kui ühel sügisesel matkapäeval olla sai- natuke udune ja pilvine sügiselõhnaline päev. Super!
Laste käest täna uurides, mis kõige enam meelde jäi, tuli sealt igati loogiline vastus- värskes õhus söömine ja peitusemäng.
Räägiks natuke siiski muust ka... Vahva, et oleme nagu üks lõbus ja ühtesulanud punt, kes üksteisega ka aasida ning naljatada oskab. Tuju tegi heaks, kuidas Loore ja Kermo emad endi kummikuid ja matkakotte (või õigemini nende puudumist) silmitsesid ja päevakohaseid märkuseid teineteisele tegid.
Aga sealne (Endla looduskaitseala) metsaalune pakkus kõike, mida sel aastaajal metsal veel pakkuda on. Oli pohli, oli natuke mustikaid, oli isegi kauaoodatud seeni. Lapsed sõid ja emad sõid ning üks isa sõi ka (marju, mitte seeni).
Ning raba, mille kirjeldamisel lapsed täna märkisid, et seal oli palju vett ja puust tee, kus olid augud. Oma koperdamist eitasid seal kõik lapsed, peale Laura-Liisa. Tüdruk tunnistas ausalt, et tema küll takerdus aukude ning oma jalgade otsa. Hirmu tundis aga isegi Karl. Tegelikult oli muidugi natuke ka põhjust- tee viis meid üle rabajärvede ja mõnikord see auke täis tee ka natuke õõtsus me jalge all. Kuid Loore läks lauluga nagu ikka- väheke ebakindlam ema tema kannul tütre jopest kinni hoides ning väikest tüdrukut ikka laudtee keskele suunates (Loore ise oleks meeleldi vaid servakese peal kõndinud). Aga raba ja selle lõhnad on "erilised"- ilu ja vaikus ja turbasambla lõhn ja.... Loodame, et teinekord oma lastega, perega, sõpradega sinna veel lähete. Lastele sellised koostegemised alati meeldivad.
Rabast edasi viis meid jällegi metsatee. Küllap on nii, et kõike paremini näha ja kuulda ja selleks laste hoogu maha võtta, on Metsavana metsarajad puujuurikaid täis pitkinud. Nõnda me seal siis liikusime- libisesime ja kukkusime ja uurisime natuke metsaalust ja pühkisime näost ämblikuvõrke ja pistsime suhu mustikaid ja vaatlesime laste siniseid keeli ja ikka jälle kõndisime. Ja kui aeg muudkui venis ja Karl ja Laura-Liisa natuke igavust tundes peitusemängu jõudsid planeerima hakata (seejuures uurisid nad isegi õpetaja käest, kas temagi oskab peitust mängida? Miks ei oska, tõmbame kõhu sisse ja läheme puu taha peitu)...märkamatult jõudsimegi järve äärde.
Nõnda saabus meie teine pikem puhkepaus, mis sai täidetud söömise ja tõepoolest ka peitusemänguga. Sellest peab pikemalt rääkima. Sellist peitust on tõesti tore jälgida- kõik lapsed jooksid metsa alla üksteisega kokku leppimata, et kes lugema hakkab??? Seejärel alustas lugemist üks siin ja teine seal, võib-olla oli kolmas lugejagi kuskil. Kui loetud sai, piilus Mattias puu tagant ning hõikas, et "ma olen siin!" Seepeale hüples Eerik kuuseokste varjus vaevu peidus olles ja kätega lehvitades , et "otsi mind ka!". Väike Loore loendas samal ajal juba "üks, kaks, kolm... kümmeteist" ja läks otsima... "Keda sa otsid?", sai küsitud. Tüdruk vastas, et Romit (Mattiase väike õde kõndis natuke maad eespool ning peitusemängust ei huvitunud hetkel). Ja nii nad seal kõndisid- üks ees ja teine kannul. No ilmselt ma siiski ei oska peitust mängida. Keegi on selle mängu reegleid vahepeal muutnud :) Tegelikult juhtus see, et õige peitus algas siis, kui meie suured otsustasime edasi liikuma hakata. Kõik pidid oma lapse metsast üles otsima. Kadusid ei olnud.
Järvel silmasime uhkeid valgeid suuri linde. Mitte iga päev ei ole võimalust jälgida luikede lendutõusu ja kuulda nende võimsat häält. See jäi ka lastele meelde.
Lapsed olid väga tublid. Veiko, Loore, Romi- kõige väiksemad- kõndisid terve pika maa, nii et jooksusammgi vahel nende jalgesse puges. Eerik kõndis oma vaikse ja rahuliku olekuga ja alati naerukil näoga (nagu emagi). Kermo kukkumisi ei jaksanud kõiki kokku lugeda, kuid metsaalune oli pehme ja samblane ning poiss ise kukkumistest ennast häirida ei lasknud. Laura- Liisa, Mattias ning Karl olid terve tee ikka eesotsas, ju siis tahtmist ja jaksu oli ülegi ja ühtegi virinat mina ei täheldanud. Marek on vaikne ja püsis igaks juhuks enamasti oma ema läheduses, kuid Henry lipsas siia ja sinna, nii et lõpusirgel oli Henry isagi vist segaduses, kuna käeotsas oli tal hoopiski Mattias.
Oli väga õnnestunud ja palju häid emotsioone pakkuv päev.
