Alanud nädal tuleb meil toimekas ja põnev. Ees ootavad vastlapäev, sõbrapäev, suusapäev... Võtame sellest talvest, mis veel võtta on. Lastele ju meeldib lumi, eriti veel sulalumi. Juba mõnda aega on sellist mõnusalt paksu ja märga lund meile taevast juurde sadanud. Oi, mis lusti! Kas just meie- suured- sellest mõnu tunneme? Aga küllap on asi meis, ei oska me olla enam lapsemeelsed.
Eelmisel nädalal selleks nädalaks plaane tehes oli kavas esmaspäeval metsarajale seiklema minna. Tänane hommik tervitas meid paksu lumega. Läheme- ei lähe, sumpame-ei sumpa?? Läksime ikka... tegelikult oli meist väga kaval ära oodata, kui mõni teine rühmatäis lapsi enne meid sinna suundus.
Metsas oli täna imeilus. Enne teisi märkas seda Allan, pikapeale ja väikse abiga sai poiss selle ilu kirjeldamisega ka hakkama.
Täna on üleilmne päästetöötajate päev.
Selle auks ja kiituseks meisterdasime metsas lastega kinnastest 112 ja tegime
lumememmed (1 lumememm ja 1 lumememm ja 2 lumememme). See number peab
unepealt ka meenuma ja selleks me seda ka aegajalt kordame.
Rada läbides andsime lastele erinevaid ülesandeid- tõsta üles parem käsi (õnnestus nii ja naa), tõsta üles vasak jalg (mõni kukkus pikali), tõsta üles kõik oma käed ja jalad (seda pidi Reet ette näitama ja Laura-Liisa väitis, et tal on mõlemat jalga üleval hoida valus, seega hoidis ta kordamööda).
Mängisime metsloomade nimede ja nende eluviisi ja välimuse meenutamiseks ühe mängu. Lapsed otsisid endale kätte jagatud kaartide järgi paarilise ja koos sõbraga pidid nad teistele kordamööda midagi sellest loomast rääkima. Väga tubli oli selles Henry!
Laura-Liisa teadis, et rebane on kanavaras
Viimaseks ülesandeks oli lumesõda. Selle ainsaks reegliks oli mitte näkku visata. Või need pallid siis näkku ja kraevahele ei läinud. Mis teha, kui sihid kõhtu ja sihitav laps samal hetkel kummardub lumepalli võtma. Tegelikult kujunes selles sõjas välja üks kindel reegel- Reet kui kõige suurem sihtmärk sai enamus palle enda pihta. Ega ta ise nii süütu ka ei olnud, tema visatud pallid laste pihta olid kõige kiiremad ja suuremad. Ilmselt lapsed avastasid, et aus on kogu kamp ühiselt tegutsema saada... Reeda vastu! Väga lõbus oli.
Metsast väljudes kuulutas Eerik, et "nii lahe oli!". Ja kui meil poleks kella taskus ning tühja kõhtu korisemas, siis ilmselt oleksime veel rohkemgi lõunasöögile hilinenud!
Metsas kuuleb ja näeb alati midagi uut, miski pole kunagi täpselt sama koha peal, või meile tundub see nii. Kevad on tulekul, esimesed märgid on juba kõrvaga kuulda. Olete Te kuulatanud... rasvatihased laulavad ja sekka on kosta ka rohevinte.
tõeliselt toredad tegemised taaskord :)
ReplyDelete