LEIVATEGU

Leivategu sai alguse tegelikult juba eile õhtupoolikul.lahke töökaaslane tõi meile juuretise, vesi tuli kraanist, rukkijahu tõime poest ja ega esialgu muud polnudki vaja. Kääri aga käised ülesse ja asu tööle kallale:) (nii ütleb ju laulusalmgi). 

Tore on see, et lapsed on alati kõik rõõmsalt laua ümber! Head meelt teeb seegi, et hakkab juba meelde jääma, et leiba tehakse RUKKIJAHUST! Küsisin lastelt kuidas te teate ,et see ikka rukkijahu on , äkki hoopis nisujahu ja saame leiva asemel hoopis saia? Annaliisa teadis kohe, et rukkijahu on "pruunem".

Täna varahommikuks oli meie leivataigen kenasti hapnenud ja saime jätkata.Lauale panime rohkem aineid, kui eile, vahva on see, et enam pole vajagi suhkru ja soola vahel vahetegemiseks keelega katsuda:) Suuremad lapsed teevad juba silmaga vaadeldes vahet. Seemnepakis oli kolme erinevat sorti seemneid. Need olid lastele tundmatu nimega, kuid maitsesid hästi siiski! Lapsed segasid kõik ained kenasti kokku. Meie pidime ainult jälgima, et kogused õiged oleksid, lapsed oleksid ikka ohtralt kõike lisanud. Nii põnev ju! Lõpuks, kui taigen vormi sai, panime selle räti alla kasvama (juuretis ju aitab kasvada).

Paari tunni pärast sai siis lõpuks  leib ahju ja kui lapsed õuest tulid, oli mõnusat leivalõhna tuba täis! Lapsed läksid suisa ninatpidi juurde nuusutama:) Ja kui maitsev see veel oli, või sulas peal!