KÖRDIÖÖBIKU PAGARITÖÖKOJAS

Niisugune uhke nimi on sellel asutusel meil Põltsamaal. 

Juba eelmisel nädalal alustasime oma rühmas suurt leivaprogrammi... Ja kuna selgus, et ühest nädalast jäi väheks, siis jätkame ka sel nädalal. Leibki veel küpsetamata.

Täna käisime pagaritöökojas vaatamas ja kuulamas (rohkem küll siiski vaatamas ja nuusutamas), kuidas õppinud pagarid tööd teevad. Algus oli väga põnev. Selga saime põlled ja pähe mütsid. Lapsed olid ise kui väikesed pagarid. Nende mütsidega on selline lugu, et oleneb kuidas seda pähe sättida ja millise nurga alt pärast vaadata. See müts võib teha su üsna naljakaks. Tegelikult oleks meid sisse lastud ka ilma nendeta, kuid mitte keegi lastest poleks sellest peavarjust loobunud. Ükskõik kui kentsakaks see neid tegi.

Töökojas näidati meile suuri ahjusid ja masinaid, mille abil vahustati-segati. Ühel hetkel oli töölaual suur ports tainast ja teisel hetkel oli noor pagaritüdruk neist tallinna leivakesed voolinud. Me tõepoolest jõudsime vaid korraks seljad pöörata :) Olgugi et noor...leidsime, et ta on seda tööd vist ka varem teinud. 

Mitte, et meile see väga üllatus oleks, kuid meie rühmas on üks väga uudishimulik tüdruk, kes kõigi teiste eestki küsimused ära küsib ja kõike teada tahab. Tubli, Annaliisa, uudishimul on suur edasiviiv jõud!

Natuke tehti lastele- suunitlusega emadele ja isadele- ka reklaami. Meid viidi poodi vaatama ühte väga uhket riiulit. Sealt saab lastele tähtpäevaks tellida tordi vahva ja päevakohase  kujuga. Lapsed pidid kodus Teile lähemalt rääkima...

Külakostiks saime kaasa värskelt küpsetatud porgandi sepiku. Maitses tõesti hästi!