Vastlapäev on ikka lõbus päev. Ja mitte ainult lastele nagu selgus, vaid ka suurtele inimestele. Eilne vastlaliug Adavere uisujääl ja kelgumäel oli väga vahva. Siinkohal suur tänu Teile emad ja isad ja onud, kes te lastega koos lustimas käisite!
Päev algas siiski taina tegemisega (jälle!!!), õieti me selle taina juures avastasime, et seda saab segada ja kloppida ja puulusikaga patsutada (nii olla vana komme vaadata, kas taina sees paras kogus jahu on- kui lusikas patsutades kinni ei jää, on kõik ok). Lõpupoole läks see segamine väga raskeks, siis pidi kahe käega lusikast kinni hoidma ja ülejäänud mitu paari käsi (teiste laste omad) hoidsid kausi servadest kauusi paigal. Mõni laps oli isegi kõhuli laua peal, et ikka ulatuks. Ja tainast tegime muidugi vastlakuklid! 
Õhtul oli ootusärevus suur. Kui te vaid näeksite, kuidas lapsed ootavad neid emade ja isadega koosveedetud üritusi. Riidesse pannes lipati ikka akna juurde vaatama, kas mõni ema või isa juba paistab. Kermo arvas, et tema ema kindlasti jäi magama ja nagu hiljem selgus, nii ka oli. Pole hullu, ajasime üles!
Millegipärast on viimasel ajal ikka nii, et kui me midagi plaanime, siis tuisu sisse me satume. Kuigi Teie mõtlesite ja mõned ka oma kahtlused välja ütlesid, et kas ikka läheme, siis meil sellist mõtetki pähe ei tulnud. Ei me tuisku karda, vastupidi- põnevam ongi! Ja lastel tegutsedes ei hakka kunagi külm.
Adaveres uisulaenutuses olid julged uisulaenutajad kõik lapsed ja mitte päris kõik emad. Tegelikult oli väga lõbus vaadata, kuidas suured inimesed sama rõõmsalt uisutasid (või midagi selle tegevuse laadset püüdsid teha) kui lapsedki. Tundus, et kukkumine oli veel kõige lõbusam.
Suur Karl oli väga visa jalgelpüsija. Kui algul oli nii mõnigi kukkumine, mis tingitud sellest, et Karl ümber oma telje ringe tegi vahepeal, siis hiljem isegi kaks ringi korraga tehes õnnestus tal siiski püsti jääda. Tubli! Mõni aeg hiljem, kui vastu "uisutas" Karli isa, oli üllatus suur. Kui isegi muidu poleks teadnud, et see just selle poisi isa on, siis ühise uisustiili järgi oleks ikkagi ära tundnud. Ka tema tiirutas ümber oma telje, et siis jälle vahepeal otse sõita. Ja see isa on igatahes nutikas ka- hoog oli tal suur ja kõige parem pidurdamine on igatahes otse lumevalli sõitmine ja sinna uppi kukkumine. Tubli!
Kardol tuli uisutamine samuti väga hästi välja. Ja mis kõige tähtsam, suu oli koguaeg naerul. Olgu, vahepealne kukkumine tegi haiget (pisargi tuli silmist), kuid varesele valu ja Kardole uisk jalga tagasi. 
Mõned väiksemad lapsed harrastasid vahepeal ka "lumesahastiili"- lapsed ees ja emad tagant kaenla alt kinni hoides lükkamas. Ka nii saab.