Eelmisel nädalal õppisime lastega Eestimaad tundma. Täna üle korrates saime teada, et Eesti rahvuslind on leevike ja Eestimaad ümbritseb Põltsamaa jõgi!! Vot nii! Vahel on asju liiga palju, palju see väike pea neid ikka vastu jõuab võtta. Sellegipoolest olgem visad ja kordame neid asju ikka jälle ja jälle.
Tagasiulatuvalt mingem aga eelmise neljapäeva juurde tagasi. Päev algas meil Eesti rahvuskala (räime) rookimisega.Seda tegid lapsed ise, lõikasid pead otsast ja võtsid soolikad välja. Käe panid külge kõik, kes kohal olid. Mõnele hästi ei meeldi oma käsi määrida, kuid ära öelda ka ei julgenud, niiet määritud need väiksed näpud siiski said (nägu oli üsna hapu seejuures). Kõik tööd polegi alati meeldivad, kuid ära teha nad tuleb sellegipoolest.
Vahepeal saabus aeg saali sünnipäevale minna ja siis kohe Kassinurme kelgutama. Sellest sai juba kirjutatud. Plaan oli meil selline, et kui lapsed lõunase une ära magavad, siis otsime panni ja praeme rahvuskala ära. Kuid juhtus nii, et juba enne uinakut lasid praadijad- sööjad (peale ühe) jalga. Seega kaotas asi igasuguse mõtte. Egas midagi, otsustasime rahvukala külma panna ja esmaspäeval edasi toimetada.
Ja toimetasimegi. Täna veeretasime räime munas ja jahus ja siis jälle munas (kuigi mõnda last see näppude määrimine jällegi häiris) ning panime pannile!
Seniks kui räimed pannil "sädelesid" ja "praksusid" (kohe ju ei tule nii raske sõna nagu särisema meelde), segasime kokku ka eesti rahvusjoogi või toidu kama. Kumb ta siis õigupoolest ongi... Uurisime välja, et sinna sisse on jahvatatud nisu, otra, rukist ja hernest ning laste meelest on see jook- söök liiva moodi. Kellegi suust kostus, et kama on eesti laste lemmikjook.
Lauda istudes jäid lapsed algul räime põrnitsema. Tegelikult mitte sellepärast, et süüa poleks tahtnud vaid tekkis küsimus, kust otsast ja kuidas sellist asja sööma peaks. Meie soovitus oli näpuga ja kui soov, siis koos luudega. Mõni nii tegigi. Teisalt on meil ikka neid väikseid tegelasi, kes näppe määrida ei tahaks, seega andsime ka kahvlid. Selgus niipalju, et kama on lemmik tõesti. Räimega nii hästi ei läinud. Mattias lootis seda kala põrnitsedes taldrikult ära kaotada ja Henry torkas ja tükeldas seda kahvliga, et jääks mulje kõvast söömisest. Suurele Karlile seevastu maitses vägagi, küsis juurdegi. Ja nende kalaluudega saab ju ka nii mõndagi ette võtta- lapsed näiteks võrdlesid nende pikkust ning Anu otsustas selle puhtakssöödud luu desserdiks väikeste ampsudega ära süüa.
Selline oli meie rahvustoitu tutvustav päev.
siis oleks ehk kala ise taldrikult ära ka kadunud... mine tea
