Monday, February 27, 2012

MINU KODU EESTIMAA!

Eelmisel nädalal õppisime lastega Eestimaad tundma. Täna üle korrates saime teada, et Eesti rahvuslind on leevike ja Eestimaad ümbritseb Põltsamaa jõgi!! Vot nii! Vahel on asju liiga palju, palju see väike pea neid ikka vastu jõuab võtta. Sellegipoolest olgem visad ja kordame neid asju ikka jälle ja jälle.
Tagasiulatuvalt mingem aga eelmise neljapäeva juurde tagasi. Päev algas meil Eesti rahvuskala (räime) rookimisega.Seda tegid lapsed ise, lõikasid pead otsast ja võtsid soolikad välja. Käe panid külge kõik, kes kohal olid. Mõnele hästi ei meeldi oma käsi määrida, kuid ära öelda ka ei julgenud, niiet määritud need väiksed näpud siiski said (nägu oli üsna hapu seejuures). Kõik tööd polegi alati meeldivad, kuid ära teha nad tuleb sellegipoolest. 
Vahepeal saabus aeg saali sünnipäevale minna ja siis kohe Kassinurme kelgutama. Sellest sai juba kirjutatud. Plaan oli meil selline, et kui lapsed lõunase une ära magavad, siis otsime panni ja praeme rahvuskala ära. Kuid juhtus nii, et juba enne uinakut lasid praadijad- sööjad (peale ühe) jalga. Seega kaotas asi igasuguse mõtte. Egas midagi, otsustasime rahvukala külma panna ja esmaspäeval edasi toimetada.
Ja toimetasimegi. Täna veeretasime räime munas ja jahus ja siis jälle munas (kuigi mõnda last see näppude määrimine jällegi häiris) ning panime pannile!
Seniks kui räimed pannil "sädelesid" ja "praksusid" (kohe ju ei tule nii raske sõna nagu särisema meelde), segasime kokku ka eesti rahvusjoogi või toidu kama. Kumb ta siis õigupoolest ongi... Uurisime välja, et sinna sisse on jahvatatud nisu, otra, rukist ja hernest ning laste meelest on see jook- söök liiva moodi. Kellegi suust kostus, et kama on eesti laste lemmikjook. 
Lauda istudes jäid lapsed algul räime põrnitsema. Tegelikult mitte sellepärast, et süüa poleks tahtnud vaid tekkis küsimus, kust otsast ja kuidas sellist asja sööma peaks. Meie soovitus oli näpuga ja kui soov, siis koos luudega. Mõni nii tegigi. Teisalt on meil ikka neid väikseid tegelasi, kes näppe määrida ei tahaks, seega andsime ka kahvlid. Selgus niipalju, et kama on lemmik tõesti. Räimega nii hästi ei läinud. Mattias lootis seda kala põrnitsedes taldrikult ära kaotada ja Henry torkas ja tükeldas seda kahvliga, et jääks mulje kõvast söömisest. Suurele Karlile seevastu maitses vägagi, küsis juurdegi. Ja nende kalaluudega saab ju ka nii mõndagi ette võtta- lapsed näiteks võrdlesid nende pikkust ning Anu otsustas selle puhtakssöödud luu desserdiks väikeste ampsudega ära süüa.
Selline oli meie rahvustoitu tutvustav päev.



                                                        tegijal ikka juhtub






                                          kui oleks olnud kauem aega põrnitseda,
              siis oleks ehk kala ise taldrikult ära ka kadunud... mine tea


 

PALJU ÕNNE KERMO!

Täna hommikul saabus Kermo lasteaeda lips ees ja suur tort kaasas. Juba eelmisel nädalal teatas poiss, et ta toob autotordi. Piilusime- mees teab, mis mees räägib! Nii oligi.
Ja nagu tavaks, laulsime sünnipäevalaulu, soovisime kallistades õnne ja tõstsime Kermo lae poole. Küsimusele, kui vanaks siis said kah, tõstis Kermo ühe käe ja ajas näpud laiali. Ega midagi, loendasime näpud ära ja saime neid tervelt viis! 
Kermo palus sõbrad tordile ning küünlaid puhudes soovis ka ühe "väga erilise" soovi. Uudishimu oli küll suur, aga seda soovi tohib teada vaid Kermo. Torditükiks valis sünnipäevalaps endale "esituled"! 
Meil on kombeks, et sünnipäevalauast lapsed tõusevad viisakalt kõik koos, ootame ka viimast sööjat. Senikaua (suure inimese kaasabil) lapsed suhtlevad üksteisega. Tunnevad huvi üksteise koduste tegemiste vastu. Küll on raske küsimusi sõnastada ja vastata sooviks ikka kõik korraga. Sellist jutuvada on kõrvalt päris tore kuulata.
Oli Kermo päev!








Thursday, February 23, 2012

IKKA TEGUTSEMAS!

Tänane päev oli meil jällegi väga teguderohke.
Hommikul kohe oli Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud aktus saalis. Selline pidulik ja natuke naljakas ka. Naljakas oli näidend, mis jutustas väikesest tüdrukust Pöial- Liisist, kes leidis talviselt põllult uudishimust lõunamaalt tagasilennanud rahvuslinnu (suitsupääsukese, äkki mõni teist ei tea...:)). Sel rahvuslinnul oli soov meie ilusat lippu näha. Teel talvisesse Eestisse ta aga haigestus ja vajas arsti. Siinkohal tuli mängu doktor Mutt, keda mängis meie rühmast tõrupoisiks valitud Kardo. Kardo (dr Mutt) tõmbas valged kindad kätte ja vaatas rahvuslinnu kurku ning kuulas südant. Raviks määrati tass kuuma teed.
Peale aktust polnud meil suurt mahti mahagi istuda- õueriided selga ja kelgud kaasa ning pakkisime end suurde bussi. Sõit läks Kassinurme veel hilinenud vastlaliugu laskma.
Kassinurmes on välja ehitatud muinaseesti kindlus ja püstkojad, seal asuvad ka terviserajad. Väga ilus koht, külastage kindlasti!
Kuid liulaskmine oli meil tore. Mägi oli palju suurem, kui Adaveres ja mis lastele eriti meeldis, (meil õpetajatel muidugi süda vahepeal supsas saapasäärde) seal oli ka hüpekaid. Algul tundus mäest alla tuhisevate laste kamp üsna kaootiline, kuid üsna pea saime siiski korra majja- kust alla ja kust üles!
Lapsed väsisid päris ära. Tegelikult väsisid nad ära mitte laskumisest vaid üles mäkke rühkimisest. Kas pole ülekohtune, et mäest ülesminev tee on sama pikk, kui mäest laskumise tee? Mattias arvas, et kelku süles tassides on arvatavasti lihtsam üles minna, kui kelku enda järel vedades (mine tea, sel väiksel mehel on vahel huvitavad mõtted). Väike Kerdo oli väga visa kelgutaja, niipalju, kui ta silma jäi, oli tal koguaeg väga kiire kuskile. Kõik käis tal jooksujalu. Meie suurimad poisid Kardo, Kevin ja Kristo olid jälle seiklushimulised. See on vist mingi poistevärk- ikka võimalikult ohtlikke nõlvu otsida. Meie õpetajatena ei peagi sellest aru saama, kuigi igaksjuhuks viibutasime näppu ja nurjasime nende plaanid.
Enne tagasitulekut pistsime piruka põske ja jõime sooja teed. Ja siis tagasi Põltsamaale (bussis kostus hüüd- koju lasteaeda!- tore, kui lastele lasteaias meeldib samapalju kui kodus).
Selline tegus päev oli meil täna!




                                           sini-must-valge ja väga pidulik komm



                                                                hüppel

                 kelku üles tassida on arvatavasti lihtsam, kui enda järel vedada


Wednesday, February 22, 2012

Jätkuks vastlapäevale...

Kuna kogemata sai poolik lugu postitatud, siis jätkame uue looga...
Uisurajalt suundusime kelgumäele. Sai oluliselt pikemad liud kui lasteaia lähedal olevalt mäelt. Ja kui selgus, et kelgul olev lisaraskus (ehk siis ema või isa) hoogu veelgi suurendab ja liugu pikendab, siis nii ka tehti. Millegipärast arvab Mattias, et suur karjumine liugu lastes annab veelgi ehk mõned meetrid juurde. Ei tea, järgmine kord mõõdame. Võibolla oli tal isegi õigus?
Ja lõpuks muidugi kuum tee ja vastlakuklid. Pilti tehes polnudki meie pettumuseks ühelgi lapsel ninaots vahukoorene (ühel vaid habe ees). Järgmisel aastal teeme suuremad kuklid! Siis üksteist lõbusam vaadata.
Oli lõbus ja tuisune päev!
                                  
                                                        Esimesed katsetused
                                                         Kuidas poeg ees...
                                                              ...nii isa järgi
                                   nii pidurdades ei lähe pidurdusmaa väga pikaks


                                                          puhata saab nii...
                                                                  ...või naa...
                                                    ...või "varumängijate" pingil
                                                  ilmselt  karjudes saab pikema liu
                                                                     raskusega...
                                                                   ...ja ilma



                             lõpetasime pimedas ja jätsime endast maha kingituse