LOOMAAIAKÜLASTUS

Reede hommikul oli meil sigimist-sagimist palju, sest oli loomaaeda sõidu päev. Kert oli kodus juba hommikul kell seitse autos valmis olnud, et bussi peale hiljaks ei jääks. Lapsed bussis, hakkasimegi pealinna poole sõitma. Nagu tee peal selgus, asub Tallinn ikka päris kaugel ja sõit muutus pikapeale päris igavaks, aga kui linna sisse sõitsime, oli vaatamist ja uudistamist ikka väga palju. Küll autosid ja maju ja inimesi, kõike oli kuidagi harjumatult palju ning majad olid nii kõrged, et kohe ei jõudnudki korruseid sõidupealt kokku lugeda. Ainus mida kusagilt paistma ei hakkanud oli loomaaed. Buss liikus teosammul ja iga valgusfoori taga seistes sai jälle ümbritsevaid maailmaimesid imetleda. Lõpuks parkis buss ennast ühte suurde parklasse ja esimese hooga ei saanud kohe arugi, kus see koht on, kust loomaeda sisse lastakse. Aga lõpuks sai see õige koht ka leitud.

Meile tuli vastu üks tädi, kes tutvustas ennast ja ütles, et tema tuleb meile täna loomi ja loomaeda tutvustama. Kõigepealt said selgeks reeglid: loomaaias ei tohi kõva häälega karjuda, sest loomad ehmatavad ja lähevad peitu ning keegi ei jookse giidist mööda, sest lapsed ei tea, kuhu minek ja võivad kaotsi minna.

Nii hakkasime oma retkega peale. Kõigepealt vaatasime üle sikud-sokud sarvilised ehk kaljukitsede papad, kes olid uhkesti hommikurivistusele tulnud, sarved tähtsalt kikkis, uhked näod peas (tegelikult olid talitajad neile just süüa pannud, et nad ikka meie vaateväljas püsiksid). Need kaljukitse isandad demonstreerisid meile ka seda, kuidas nad omavahel jõudu katsuvad, et emandatele silma jääda.  Natuke edasi minnes ja hästi vaikselt olles saime uudistada ka üht mõnetunnist ida-sinilamba tallekest, kes juba usinasti imemisega ametis oli.

Sõralised üle vaadatud viis meie tee lindude juurde, aga nemad olid ennast meie silmaalt kaugemate saarte peale peesitama sättinud, seega läks nende üle vaatamine kiiresti, sest midagi ju õieti näha polnud. Selle eest järgmised elukad olid tõeliseks vaatamisväärsuseks. Teist nii suurt looma annab ikka otsida, giid ütles, et kaaluvad teised lausa kuue tonni ringi ehk sama palju, kui kaks suurt kaubaautot. Arvasite ära ...... loomulikult olid need elevandid. Giid näitas meile ka reisipuuri, millega elevandilapsed umbes 40 aastat tagasi Krügeri Rahvuspargist Lõuna-Aafrika Vabariigist Tallinna loomaaeda toodi. Kuidagi ei tahaks uskuda, et need gigantsed loomad nii väikesesse puuri ära mahtusid. Aga ju ta ikka õige jutt oli.

Edasi viis meid tee roomajate juurde, õnneks olid need hirmuäratavad elukad turvaliselt paksude klaaside taga ja klaasi vastu koputamine ei olnud hea mõte ega keegi lastest vist oleks söandanudki seda teha. Pärast roomajate külastamist vaatasime üle jõehobu, kes õues oma esimest sooja päeva nautis ja ninasarvikud, kelle kohta saime teada, et nad meid peaaegu ei näegi vaid ainult kuulevad ja haistavad.

Grööni muskusveiste juures saime teada, et need loomad taluvad väga suurt pakast, kuna neil on imepehme ja soe aluskarv, mida me katsuda saime. Pesukarud pidasid puhketundi ja lumeleopardid peitsid end väga oskuslikult, nii et nendega meil kohtuda ei õnnestunudki. Ka euroopa naaritsad ei pidanud vajalikuks ennast meile näidata. See eest nägime troopikamajas luitekassi ja erinevaid konnasid ning isand kokodilli isiklikult. Oma ringkäigu giidi saatel lõpetasime hüljeste juures, kus üht toredat mõistatamise mängu mängides kordasime veel üle, mida olime oma retkel kuulnud–näinud.

Päras nii pikka retke tundsime, et oleme ühe mehise lõuna ära teeninud. Harutasime oma moonakotid lahti ja lasime kaasavõetud pruukostil hea maitsta. Ennast sel viisil natuke kosutanud tundsime endas jõudu veel loomaaia asukatega tutvuma minna. Nii said ka lõvid ja jääkarud vaadatud  ning  vahepeal jäätisegagi maiustatud. Tegelikult jäi veel üsna palju nägemata, sest väikesed reisisellid olid elamusterohkest hommikupoolikust nii väsinud, et tagasitee bussi juurde tundus kordi pikem kui selle teekonna esimene pool. Aga lõppkokkuvõtteks oli meil tegus ja teadmistest pakatav päev ja väike väsimus ei rikkunud liialt tuju ning tagasisõidul ei tõmmanud väsimus ühtki reisiselli unehõlma.