Meil vedas täna paljude asjadega. Ilmaga vedas- oli kuiv, oli päike, oli piisavalt sooja. Seltskonnaga vedas- nii palju oli emasid ja isasid, oli ka vanaemasid, kõik olid heas tujus ja hakkajad.
Käisime Endla looduskaitsealal matkamas. Väiksemate laste lähemate jalgadega arvestades tegime natuke väiksema tiiru, kui mõnel teisel aastal. Kõndisime ümber Männikjärve paar kilomeetrit ning jalutasime mööda laudteed vaatetornini ja tagasi. Oligi vist piisav, väikesel Silveril kippusid lõpus jalad alt kaduma.
Nägime ja kuulsime üllatavalt palju. Matka alustuseks kostus kaugusest, või üsna lähedalt tegelikult, sookurgede kruugutamine ja käo kukkumine. Hetkel on looduses õitsemisaeg. Tuleb vist hea marja-aasta. Murakad õitsesid usinalt ning mustikatel olid väiksed marjad juba küljes. Järvel nägime luigepaari pisikese pojaga. Järve kaldal käis "möll" sipelgapesas.
Lastel oli lõbus, olenemata rohketest puujuurikatest, oli nii mõnelgi minekuhoog suur. Ninali kukkumisi oli vähe :) Metsaraja lõpus näitasid väsimusemärke meie kaks kõige väiksemat matkaselli. Rabatee oli meil alles ees. Laudteeni jõudes ja vaatetornist rääkides oli üllatav see, et need kaks kõige väsinumat olid äkki kõige välejalgsemad ning kui suurematega tornile lähenesime, hõikas Silver ülevalt juba tšau-tšau.
Piknik, mille torni plaanisime, algas lastel juba rajal. Pooled pirukad olid mõnel juba söödud. Sinna torni oleks jäänudki, lummavalt ilus vaade.
Alex oma emaga otsustas seal meist lahkuda, nemad olid selle päeva mõtlenud teha veelgi suuremaks matkapäevaks. Nemad rändasid edasi pikemat rada pidi.
Niikaua, kui meie matkad on nii vahvad, lõbusad ja rahvarohked, me neid jätkame igal kevadel. Super seltskond, aitäh Teile!!!
meie tublid pered
Alexi ema käis pidevalt mööda põõsaaluseid
Natuke mälestuseks ka ilupilte...
