Käisime jälle tuletõrjujaonudel külas. Käime seal igal aastal ja osalt seetõttu on mõne lapse teadlikkus ka üsna suur juba. Kindlasti räägite Te tublide vanematena kõike tikkude ja tulega seonduvat ka kodus.
Need onud seal Päästeameti majas on alati nii lahked ja sõbralikud. Kõike näitavad ja räägivad, vastavad laste ohtratele küsimustele. Üks neist onudest oli nii pikk, et ei tahtnud hästi pildile ära mahtuda. Tore on see, et kui üks onudest on põhiline rääkija, siis teised kõik piiluvad ukse vahel ning on ka sel moel osalised.
Lastele räägiti küünla süütamisega kaasnevaid ohte, kuidas käituda, kui tuli lahti ning tutvustati suitsuanduri tööd. Südamele pandi, et kõik lapsed läheks koju ja küsiks emalt-isalt, et "kas suitsuanduri patarei on ikka täis?". Samuti pidid lapsed kodus vanematele rääkima, et tahmanud juhtmeid ei tohi kasutada. Tuletage lastele kodus meelde, et nad seda kõike Teilt küsiks :)
Koolituse lõpuks proovisid lapsed kiivreid pähe, ronisid tuletõrjeautosse ja kuulasid valju signaali. Kusjuures meie Mairold, kes septembris keeldus kõrgele autosse tõstmisest, oli nüüd nii julge, et istus autos pingile, kõlgutas seal õnnelikult jalgu ja alla tuli teda sealt mitu korda meelitada :) Õpetlik ja tore oli, lastele seal alati nii meeldib.
No comments:
Post a Comment