AHHAA

Nii ammu planeeritud ja laste poolt kaua oodatud šokolaadi valmistamise retk AHHAASSE sai täna teoks.

Naljakalt vara saabus meie maal see talv. Ei osanud nõnda lumiseid teid oodatagi. Jõudsime juba vargsi mõelda, et mine tea, oleks võinud seda sõiduaega lumiseid teeolusid arvestades natuke rohkem varuda. Bussijuht oli kindel ja ettevaatlik mees, viis meid piisava varuga teaduskeskuse ukse juurde.

Maalt linna minnes juhtub ikka väikseid teadmatusest tingitud apsusid. Meie koos lastega püüdsime näiteks AHHAA uksest siseneda sealt, kust teadjamad inimesed ei sisene. Oli jah kitsa võitu, kui aia vahelt läbi pugesime. Naeratav tütarlaps, kes meile vastu tõttas, avas Põltsamaa inimeste jaoks ukse, mis ilmselt tavaliselt avatud pole :)

Šokolaadilabor oli selle peene töötoa nimi, kuhu meid viidi. See maius on pärit Lõuna-Ameerikast. Sealsed kakaopuud kasvatavad vilju, millel nimeks kakaokaunad. Suure purgi sees näidati meile konserveeritud kauna. Üsna suur on see vili. Saskia kuulutas seepeale, et tema sooviks seda lähemalt vaadata. Sõbralik Läti riigist pärit noormees ei võtnud selle palve peale kauna purgist välja, oleks vist liiga tülikas olnud. Meie valmistasime šokolaadi kakaovõist, kakaopulbrist ja tuhksuhkrust. Täitsa tore oli. Ise kaalusime, ise segasime ja kuumutasime. Ise sõid lapsed ka ära. Ainult Karl-Martin ja Mathias soovisid kodustele selle külakostiks viia. Mathias oli hommikust saati sellises lahkes meeleolus, kuulutades väga visalt ja korduvalt, et tema viib šokolaadi koju ja tema viib burgeri koju (hiljem söömas tahtis ka kõrre koju viia). Kodustel on ju ka ometi kõht tühi. Ainult friikartulitest polnud ta nõus loobuma :)

 

 

 

Aga AHHAA on tegelikult üks väga vahva koht. Seal on nii palju vaadata, nii palju katsuda. Enim meeldis lastele veega mängida. See oli tõesti lõbus, isegi meile, suurtele. Polnud pärata, et mõnel lapsel varruka otsad ja natuke rinnaesistki märjaks sai. Liiga lõbus oli, et kedagi väga keelata. Karl-Martin naeris ja hüppas suurest lõbust. Gert ja Merily olid nii elevil, et raske oli kohati nende asukohta kindlaks määrata. Alles olid nagu vasakul ja nüüd juba paremal. Peeglilabürindis oli ka lõbus. Kindad käes peegleid kobades oleks pidanud võimalikult ettevaatlikult teed otsima, et mitte vastu peegleid põrgata. Enne veel, kui mõni suurtest laste turvalisuse huvides teenäitajana ees läks, oli Mathias oma suure julgusega pea ees sinna labürinti juba sisenenud. Andis temaga sammu pidada. Kaks korda põrkas see väikemees vastu peeglit (mis talle endale ilmatu lõbus tundus) ja väljas ta sealt oligi. Tema järgi kõndides, tundus mulle, et poiss tagas hoopis õpetaja turvalisuse. Väga hooliv temast :)

 

Ja McDonalds! Sinna jalutades ütles Oliver, et tema pole seal kunagi saanud käia, ainult issi ja vennad on saanud. Soovitasime tal täna koju minnes issi ja vendade ees kiidelda :) Ei tea, kas lastel oli kõht nii tühi, või on sealne toit nii imemaitsev, lapsed olid süües nii vaiksed. Ja enamus toitu läks lastele kõhtu. Naljakas. 

 

                                                                    koju

 

Oli tõesti tore sõit. Minge lastega AHHAASSE, seal on palju vaadata.