"Tere!
Mina olen Ahjualune ja elan leivatare ahju all. Kuna minu lemmiktoit on leib, siis meeldib mulle siin väga elada. Veel armastan ma lastele igasugu lugusid rääkida ja nende ninasid tahmaseks määrida- see toob õnne."
Ja nõnda see Ahjualune rääkiski meie lastele sel nädalal lugusid sellest, kuidas vanal ajal leib lauale jõudis. Rääkis maaharimisest ja külvist, rääkis rukki kasvamisest ja küpsemisest, rääkis rukkilõikusest, rehepeksust ja lõpuks ka sellest, kuidas terad jahuks jahvatati ning sellest leiba küpsetati.
Oli selline vahva tegelane, kes lapsed mõtlema ärgitas, milleks nende kodus (kel ahjud kodus on) ei ole Ahjualust kohatud. Henry mõtles välja, et küllap selleks, et tema issi ei küpseta leiba, ostab hoopis poest.
Kokkulepe jäi lastega selline, et me hakkame rühmas leiba küpsetama ja vaatame hoolega, kas meie ahju tagant piilub keegi pikajuukseline, väike ja sabaga tegelane.
Võtsime siis suure kausi, natuke juuretist (Marge tehtud) ja natuke rukkijahu ning panime ühel õhtul taina hapnema. Järgmisel hommikul varakult asusime uuesti tegutsema. Kõik lapsed, kes oma nina ukse vahelt sisse pistsid, kaasasime ka koheselt tainatekku. Kristo segas tainast, Loore (kelle suure tegemisega koridorist ilma Veikota kätte saime) asus lihaleiva jaoks sinki lõikuma, Marek ja Laura-Liisa kastsid oma väiksed käed vette ning silusid leivapätsid siledaks ja lõpuks tuli Oliver oma näpuga leivale auke sisse vajutama. Ahjus madalal temperatuuril kerkisid meie pätsid ilusaks suureks. Olime sellega väga rahul.
Ja ahjust võetud lihaleib ja seemneleib oli meie seni ehk õnnestunuim leivategu (ehkki soola ja suhkru unustasime tainale lisada). Küll maitses hästi.
Sõnnik, põllumehe kuld. Täna selgitas Jarko teistele vapralt, mis on sõnnik.
No comments:
Post a Comment