Sissejuhatuseks algavale üleriigilisele leivanädalale käisime täna lastega Ülenurmes Põllumajandusmuuseumis. Sealne korraldus ja õhkkond on täis vanaaja hõngu.
Tutvusime vanade leivavilja kasvatamiseks vajalike tööriistadega ning saime natuke ka oma rammu katsuda koodiga reht pekstes. Muuseumil on olemas oma rukkipõld, kus tööd tehaksegi vanade riistadega. Vili lõigatakse sirbiga, köidetakse vihku ning vihud toimetatakse rehe alla, kus siis lapsed neid õppematerjalidena kasutavad. Kermo oli see suur ja tugev poiss, kes endast kõrgemat viljavihtu pidi teistele näitamiseks püsti hoidma.
Lapsed said katsuda ka vanade käsikividega ja ka lihtsalt kividega viljateradest jahu hõõrutada. Need vanaaja asjad on nii isemoodi ja põnevad, et kõik lapsed seisid visalt järjekorras ja olid meeleldi nõus rasket tööd tegema. Annaliisa tabasime ka mitmeid kordi sama töö järjekorras seismas.
Soojas leivalõhnalises ja suure leivaahjuga leivaküpsetamise toas (külmast õuest tulles oli sisenemine sinna ohkamapanevalt õnnis tunne) olid meie jaoks soojad leivapätsid juba valmis küpsetatud, ent võiteol vajati väikeste käte abi. See oli meie jaoks juba tuttav töö. Alles me ju Imaveres seda tegime. Seega oli täpselt teada, mida, kus ja mispidi.
Soe leib koos värske võiga... mõtelge!
Tore ja Õpetlik käik taaskord :)
ReplyDelete