PALJU ÕNNE, LAURA-LIISA!

See väike tüdruk oli oma peatselt saabuva sünnipäeva üle juba mõnda aega põnevil. Paar päeva tagasi rääkis ta sosinal meile, et tema sünnipäevaks tellitakse tort, millel on printsess! Meest sõnast, härga sarvest! (meie eelmise nädala tarkusetera). Sellise tordiga see väike pidukleidis sünnipäevalaps meile täna lasteaeda laekuski, kaasas sõnum, et sünnipäeva puhul läheb täna lõunast koju seda tähtsat päeva tähistama ja külalistelt kingitusi vastu võtma. Milleks lastele sünnipäev meeldib? Laura-Liisa vastas sellele küsimusele nii nagu iga teine laps vastaks- siis saab kingitusi!

Hommikuringis oli sünnipäeva laps esiletõstetud- tema nimetas nädalapäeva, kuu ja aastaaja, käis aknal ka ilma kirjeldamas ja jutustas sõpradele Naeri muinasjuttu. Kõigega tuli Laurake hästi ja naerukil näoga toime.

                                   aplaus muinasjutuvestjale

Ja siis see kõige tähtsam.... laul ja kallistused ja muidugi jälle KINGITUS. Kommipliiats on selline kaval võimalus lapsele mitmekülgset rõõmu valmistada- joonistades suu magusaks teha. 

Need aastad lähevad ruttu, isegi lapsed vahel ei jõua järge pidada, kui vanaks sedakorda saadi juba. Võtsime jälle näpud appi ja loendasime need aastad üle. Saime tervelt seitse! Niiet tõstsime tüdruku siis seitse korda õhku.

Laura palus sõbrad tordile ja tema sooviks oli ka sel puhul lugeda meile sel sügisel tavaks saanud toidulaua salmi. 

Selle tordiga oli naljakas lugu. Nii palju pole me ühegi tordi ega koogi ümber ohkinud-ähkinud kui seekord. Nii ilus tort oli, et seda lahti lõigates (pilti ära lõhkudes) kostis ikka siit ja sealt poolt lauda oh ja ah. Laura-Liisa valis endale Tuhkatriinu ja kuna sellel tükil ei olnud ilusat roosi, siis nihverdasime selle teise tüki pealt. Väga maitsev oli!

                                                                      ohah

Sünnipäeva juttu vestes saime teada, et tüdruk oli juba tervelt kolm kingitust hommikul kätte saanud- raamat kleepsudega, plastiliinid ja multikad. Rõõm lausa säras selle väikese sünnipäevalise näost ja kiirgas kogu tema olekust! 

ISADELE

Olen väikene vahva sell,
isa sülle võin peita end.
Kui tuju on halb, siis tean-
isa süles on nii hea!

Kallid isad!
Ootame Teid neljapäeval, 7.novembril, kell 17:00 lasteaeda külla.

Kutsuge emad ka kaasa, on julgem!

 

KANA JA PRUSSAKAS

Täna on Ettelugemise päev. Käesolev aasta on eesti pärimuskultuuri väärtustav ja seetõttu oli lugu, mida meile ette lugemas käis lateraamatukogust tädi Kristel, eesti muinasjutt "Kana ja prussakas". Oli selline lihtne ja õpetlik jutt prussakast, kes valetas ning end majas peremeheks tegi. Valelik prussakas sai kana poolt nahka pistetud. Vaat nii.

Tädi Kristel kutsus lapsi raamatukogu külastama... see on igati hea ettepanek. Haarake sellest kinni, kallid emad ja isad!

VÕIMLEME

Pikalt ootasime ja ootasime. Ära ootasime... meie uued võimlemisriided on uued ja ilusad. Mõni laps kipub küll hüpates pükstest välja hüppama (püksid on ühes suuruses :)), kuid mingil moel jäid nad siiski jalga püsima.

VÄIKE ANDRIS

Täna käis meie rühma põnevust-elevust toomas väike Andris. Reedal on selline väike rõõmsameelne ja kõigest huvituv lapselaps, kes koos Karli, Mattiase, Eeriku ja Allaniga võidu mänguasju haaras ja kommi pugis.

VALGED VUNTSID

Olime natuke ajahädas, seetõttu ei leidnud mahti istuda ja kirja panna meie eelmise nädala tegemised. Õigupoolest kogunes neid tegemisi pisut palju ning sinna see aeg kaduski.

Kirjutame siis nüüd tagant järele...

Valged vuntsid saab endale erineval moel. Kõige lihtsam moodus on juua midagi valget ja kõige uhkemad vuntsid saab siis, kui see joodav on natuke paksem (näiteks keefir) ja kui tassi võimalikult kõrgele tõsta juues. Me teame, oleme laste suude pealt korduvalt näinud!

Eelmine nädal oli meil suur söömine, joomine ja maitseelamuste kirjeldamine. Piimatooted on laste jaoks üpris tuttav teema, neid on rohkesti ju ka magusal moel müügil. Nende nimetamisel olid lapsed tublid. Natuke oli vahel vihjeid ka vaja. Näiteks- on üks reklaam, kus väike tüdruk jõuab lasteaiast koju ja ütleb oma emale, et "me värvisime täna kassi ära". Natuke mõtlemist ja juba meie lapsed hõikasid- "aaaaa, see on kohuke!". Neid piimatooteid on ju igasuguseid. On magusaid, on hapusid, on selliseid vimpkadega, mille avamiseks panime Annaliisa isegi tantsima. Mis teha, kui pakendil on kirjas, et enne avamist peab loksutama (olgu, tantsimise mõtlesime ise välja aga lastele me seda ei öelnud). Kõigil oli lõbus.

Selline asi on Jänksi jogurtishake, millel on peale kirjutatud, et "loksuta reipasti!". Tantsimine on ka ju reibas loksutamine, nii arvame :)

Aga maitseelamusi jagus meil mitmeks päevaks. Lapsed juba ootasid meie hommikuringe, kui nägid, et jälle toodi vaibale kaitseks toidukile (süües juhtub ju parimatelgi miskit pudisema) ja võis loota, et saab süüa. Maitsesime pudingut, hapukoort, kohukest, kohupiima, jogurtit, kodujuustu (siinkohal kuulutas Mattias valjult, et tema ei soovi, natuke utsitamist ja poiss säras ja kiitis, et küll oli hea kodujuust). 

Meie nädala hitt oli poekülastus ja sealt jäätisevalmistamiseks kauba ostmine. Lõppes see külastus muidugi laste rõõmuks ka Kinder pingui batoonikeste ostmisega. Enne poodi minekut teadsid paljud lapsed, mida seal teha ei tohiks. Annaliisa teadis kindlalt, et seal ei tohi joosta, Karl lisas, et varastamine ei tule ka kõneks, Allan mainis, et asju ei tohi niisama puutuda. Targad lapsed. Meil ei olnudki suurt miskit õpetlikku enam lisada. 

Poes oli muidugi elevust palju.Tegelikult oli üks lett poes, kus need väikesed näpud suurest erutusest siiski ümbrispaberite poole sirutusid. Me eriti ei keelanud ka, väike silitus ei tee ju paha!

                                                                 jäätised!!!!!!
Oli mitmeid kordi, kui kohtusime poes lehmaga...

Valik seal poes on tõelisel suur. Kui midagi soovid leida, läheb otsimiseks ja otsustamiseks veidi aega. Aga otsisime me jäätisevalmistamiseks vajalikke toiduaineid. Vahukoort ja kondenspiima. Nii lihtne see ongi. Tuletame meelde- 400 ml vahukoore kohta üks väike potska eesti kondenspiima või "pool lätlast", ehk läti kondenspiima purgist pool. Maitseks võib lisada mida iganes, marju, moosi jne.

Juba samal õhtul sai jäätis valmis mikserdatud ja külma lükatud, et oleks järgmisel päeval maiustada. Mattias väitis kodus emale, et ta juba sõigi jäätist aga tegelikult oli asi nii...

                           kausilimpsimist võib ju ka jäätisesöömiseks nimetada

                                                                mmmmmmmmmm

Selline mõnus ja magus nädal oli meil, selle juurest ei puudunud muidugi ka jutt lehmast ja piima kasulikkusest:)

 

 

MÕTLEME!

Vapramäe- Vellavere- Vitipalu Sihtasutus kuulutab välja konkursi aasta taim-SINILILL.

 Osalema on oodatud kõik loodushuvilised lapsed. Konkursile on oodatud erinevates tehnikates tööd vastavalt vanuserühmale, mis kujutavad taime või uurimustööd sellest ja eeldavad taime uurimist igal aastaajal.

Konkursi teema on valitud Vapramäe Loodusmaja avamissündmuse sümboli- sinilille järgi. Sinililled on Vapramäe maastikukaitseala ühed levinumad, silmapaistvaimad ja armastatumad lilled.

Konkursil saab osaleda viies vanuseklassis

• lasteaia vanem rühm

• õpilased 1.-3. Klassini

• õpilased 4.-6. klassini

• õpilased 7.-9. klassini

• Gümnaasiumiõpilased 10.-12 klassini
Tutvu konkursi tingimustega siin.
Konkursi tähtaeg 31. märts 2014.

Konkursi toetaja: Eesti-Šveitsi koostööprogrammi Vabaühenduste Fond ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

http://www.vvvs.ee/?971

 

ILUS SÜGIS

Täna hommikul tööle tulla oli väga ilus. Ilm oli soe, veidi udune ja sügiseselt kirju. Päeva peale piilus päikegi pilvevarjust ning kõik see sügisekirju lõi lausa särama.
Lapsed avastasid õues selle sära sees, et lehti hunnikusse korjata ning sinna lõpuks ka ise mattuda on väga lõbus!

Loodetavasti Te väga ei pahanda laste määrdunud jopede ja kinnaste pärast, ehk leidub mõnes kapuutsis veel sügisesi lehtigi.

ROBOOTIKA

Tundub, et laste jaoks väga põnev.

 

PAREM PALUKE LEIBA KUI PAHA SÕNA

Ennevanasti elas ahjude all ahjualune, kelle lemmiktoit oli leib. Veel armastas ta lastele lugusid rääkida ja nende ninasid tahmaseks määrida- see toob õnne. Ja nii me siis tegimegi sel nädalal. Istusime lastega igal hommikul vaibale ning kuulasime ahjualuse lugusid sellest, kuidas vanasti taludes leiba küpsetati ja missuguseid töid tuli leiva saamiseks teha. Lastel oli kerge selles arutelus kaasagi lüüa. Käisime ju äsja Ülenurmes Põllumajandusmuuseumis seda kõike kaemas.

Teame, et mahapillatud leivatükile anti suud. Aga kas teadsite, et leiba ei tohtinud panna lahtilõigatud otsaga ukse poole, sest siis pidi leib uksest välja minema. Selliseid natuke "ebausuhõngulisi" ütlemisi oli veelgi. Selge on see, et tänapäeval ei austata leiba kaugelt nii palju kui vanasti. Püüdsime lasteni viia teadmise, et kõige jaoks, mida me tarbime, on keegi kuskil tööd teinud ning seda peab austama.

Aga kõige tähtsam on see, et küpsetasime ise leiba! Päris juuretisest ja päris oma kätega. Isegi ristimärgi tegime peale, et "kaitsta leiba halva silma eest".

Kõik algas eelkergitustaina segamisest. Lapsed vaatasid erinevaid jahusid ning leidsid üles rukkijahu, millest tainategu lahti läkski. Järgmisel hommikul sai sinna sisse segatud veel rukkijahu ja puistatud natuke soola ja suhkrut. Seejuures oli pisuke segadus soola ja suhkru maitsete kirjeldamisel. Karl väitis visalt, et sool on hapu... andsime talle natuke sidrunhapet maitsta ja saime poisi ümber veendud. Loore ja Allani leivasilumine ja Eeriku ja Henry vajutatud ristimärgid ja sups- leivad ahju. 

Hiljem seda leiba maitstes oli tahtmine küsida, et kes küll nii vähe küpsetas? Lapsed oleks söönud veel ja veel. Sai pakutud Teilegi emad ja isad. Oli ju hea?

Kermo väitis, et temal on "asi nüüd käpas" ja igatahes kodus küpsetab ta ka... emaga kokkuleppel suunati see teema vanaema juurde.

                   Eelmise aasta tarkusetera- mida üks ei või, seda üheksa võivad.

ÕPPISIME MÄNGULT TÕSIST ASJA

Tuletasime täna lastega meelde sügisest vanasõna, et "õnnetus ei hüüa tulles". Selleks põhjuse andis meile maja ette vuranud suur tuletõrje auto. Meie ju teadsime milleks, kuid lapsed vaatasid põnevusega ning esitasid üksteisele küsimusi. Istusime vaibale ja arutlesime selle punase auto vajalikkuse üle ja ettenägelikult selgitasime lastele, et kui "päriselt" tulekahju juhtub, siis kuidas oleks õige käitumine- kas pugeda voodi alla või rutata majast välja? Natuke valmistasime lapsi ette kohe juhtuvaks...

Vähemalt korra aastas me mängime läbi ja õpetame lapsi õigesti tulekahju puhul evakueeruma.

Tegelikult juhtub ikka nii, et valju häire kõlades lähevad natuke sabinasse nii suured kui väiksed. See vali hääl lihtsalt ehmatab. Jookseme koridori, suuremad panevad ise riidesse, väiksemaid "topime" meie (kusjuures juhtub palju apsakaid- kel püksid tagurpidi jalga, kel müts viltu pähe). Kõige tähtsam on kiirus ja võimalik rahu. 

Meil on oma kindel koht õuealal, kuhu jooksma peab. Selleks on igal rühmal oma puu, meil seega kastan. 

 

PÕLLUMAJANDUSMUUSEUMIS

Sissejuhatuseks algavale üleriigilisele leivanädalale käisime täna lastega Ülenurmes Põllumajandusmuuseumis. Sealne korraldus ja õhkkond on täis vanaaja hõngu.

Tutvusime vanade leivavilja kasvatamiseks vajalike tööriistadega ning saime natuke ka oma rammu katsuda koodiga reht pekstes. Muuseumil on olemas oma rukkipõld, kus tööd tehaksegi vanade riistadega. Vili lõigatakse sirbiga, köidetakse vihku ning vihud toimetatakse rehe alla, kus siis lapsed neid õppematerjalidena kasutavad. Kermo oli see suur ja tugev poiss, kes endast kõrgemat viljavihtu pidi teistele näitamiseks püsti hoidma.

Lapsed said katsuda ka vanade käsikividega ja ka lihtsalt kividega viljateradest jahu hõõrutada. Need vanaaja asjad on nii isemoodi ja põnevad, et kõik lapsed seisid visalt järjekorras ja olid meeleldi nõus rasket tööd tegema. Annaliisa tabasime ka mitmeid kordi sama töö järjekorras seismas.

Soojas leivalõhnalises ja suure leivaahjuga leivaküpsetamise toas (külmast õuest tulles oli sisenemine sinna ohkamapanevalt õnnis tunne) olid meie jaoks soojad leivapätsid juba valmis küpsetatud, ent võiteol vajati väikeste käte abi. See oli meie jaoks juba tuttav töö. Alles me ju Imaveres seda tegime. Seega oli täpselt teada, mida, kus ja mispidi.

Soe leib koos värske võiga... mõtelge!