Nii see võiks kõlada küll. Täna oli meie selle talve (nüüd siis juba kevade) viimane suusatund. Õpetaja Anu oli onu Aimari abiga selle meie jaoks natuke põnevamaks ja ühtlasi ka keerulisemaks muutnud. Tiigi jääle oli maha pandud parasjagu pingutust nõudev takistusrada. Ei saanudki lihtsalt otse suusatada... lapsed pidid oma oskused ja osavusevarud põuest välja võtma ja tõsiselt suuskadehoiu ja enese püstihoidmisele keskenduma. Mäest üles ja läbi väravate mäest alla ja kükakil ja hüpates (meie lastest võivad vabalt ka suusahüppajad saada)... Oli väga lõbus ja vaheldusrikas, ka kõige väiksema meie seast ei pirisenud vaid läbisid seda rada naerusuiselt mitu korda. Tunni lõppedes ütlesid Rait ja Malory, et "nii lahe oli!" Ju siis lastele väga meeldis. Aitäh Anu! Nüüd ootame kevadet...:)
Tegelikult meenutaski see allalaskumise rada rohkem pepuli liulaskmist, suusajäljed kadusid sealt õigepea...
Meie selle nädala tarkuseteraks on "ühe õngega ei saa kahte kala püüda". Lastega arutlesime selle üle, mis juhtub, kui mitut tegevust korraga teha. Näiteks toit kõrbeb ja vann ajab üle ääre ja selle filmimise puhul näiteks jääb filmile ka maapinda ja taevast või miskit muud ebaolulist :) Laura-Liisale appi tõtates tema saabast jalga aitama juhtuski miskit taolist.
Kohe kahju, et suustamine lõppes... aga kevadet ka tahaks juba ;)
ReplyDelete