Sellenimelist armsat muinasjuttu lugesime ja arutasime lastega kaks nädalat. Lastele jutt väga meeldis. Selles oli hoolivust, üksteise abistamist ja sõprust. Selles oli ka parajas koguses nalja.
Lugu rääkis karupojast, kes oma kodu ja ema oli ära kaotanud ning väikeset "punnis põsega" tüdrukust, kel kommid suus ja taskus ning paljudest loomalastest, kes mõmmikule appi ruttasid. Lugu lõppes mägra porisemisega (jänes hüppas talle pähe), karuema ülesleidmisega ja loomalaste nutmisega, kuna nüüd oli omakorda nende kodutee kaduma läinud. Ühisel nõul ja jõul leiti see siiski üles.
Natuke läks aega, et sünnipäevalaps "õnnetuks nutvaks karupojaks" kehastuda suutis, sest nagu eelmises loos sai mainitud, on Mattias oma loomult üks rõõmsameelne poiss.
Kuna karuema oli kadunud, leidis siil, et ka temal on haavaleht kadunud, seega "ma tulen kaasa!"
Põõsast välja hüppanud rebasepoeg arvas, et loomalapsed midagi põnevat mängivad. Siili selgitus sellele oli "me otsime kadunud asju... näe mul on haaavaleht kadunud- punane ja kollane ja karupojal on ema kadunud- pruun ja karvane".
Sipelgapesa tagant tuli appi karuema otsima ka mäger
"Hei hopsti!" hõikas jänesepoeg, kui oli mägrale pähe hüpanud ja viimase ära solvanud. Jänes ei lasknud oma tujul langeda ning rivis kõige ette "kalpsanud ja karglenud", ütles teistele, et "kes ees, see mees, kes taga, see magab!"
Selline südamlik, armas ja lõbus lugu oli see. Ja teatrit teha lastele väga meeldib.
aplaus teatritrupp " Kastanimunake"
ReplyDelete