MEIE VÄRVIME

MUNAD NII JA MUNAD NAA

Ikka veel arutleme selle üle, kuidas oli kana ja kust tuli muna. Täna siis uurisime lähemalt seda ümmargust, kõva ja siledat asja, millel nimeks "muna".

Enne, kui me midagi sellest rääkima jõudsime hakata, hõikas Mattias, et sellest saab pannkooki teha. Kes siis pannkooke ei armasta??? Muna peabki eelkõige selle maiusega seostuma :)

Kuid me siiski uurisime lähemalt, mis selle kõva koore all peidus on. Lõime muna katki ja vaatasime, mis sealt välja tuli. See, et munakollane on kollane, teadsid lapsed hästi, kuid jätkuvalt tuleb igal aastal põnevaid nimetusi selle kollaka läbipaistva vedeliku kohta seal ümber. Täna kõlas Annaliisalt, et see on "munavedel" ja Raitilt, et see on "õli"! Kuidagi kummaline on seda vedelikku nimetada munavalgeks, kui valge ta üldse polegi.

Praadides ja keetes saime siiski selles selgust- see vedelik muutuski valgeks. Selge! Selle teadmisega sõime need praetud ja keedetud munad ära.

Ja jälle peame meenutama, et meie selle nädala tarkusetera on "ühe õngega ei saa kahte kala püüda". Ei saa jah... kui ühe käega pliidil nuppe paraja kuumuse peale keerata ja samal ajal teise käega muna taldrikul tasakaalus hoida, siis juhtub just nii....

SAATSIME ÄRA SUUSATALVE

Nii see võiks kõlada küll. Täna oli meie selle talve (nüüd siis juba kevade) viimane suusatund. Õpetaja Anu oli onu Aimari abiga selle meie jaoks natuke põnevamaks ja ühtlasi ka keerulisemaks muutnud. Tiigi jääle oli maha pandud parasjagu pingutust nõudev takistusrada. Ei saanudki lihtsalt otse suusatada... lapsed pidid oma oskused ja osavusevarud põuest välja võtma ja tõsiselt suuskadehoiu ja enese püstihoidmisele keskenduma. Mäest üles ja läbi väravate mäest alla ja kükakil ja hüpates (meie lastest võivad vabalt ka suusahüppajad saada)... Oli väga lõbus ja vaheldusrikas, ka kõige väiksema meie seast ei pirisenud vaid läbisid seda rada naerusuiselt mitu korda. Tunni lõppedes ütlesid Rait ja Malory, et "nii lahe oli!" Ju siis lastele väga meeldis. Aitäh Anu! Nüüd ootame kevadet...:)

                                                                valmisolek

Tegelikult meenutaski see allalaskumise rada rohkem pepuli liulaskmist, suusajäljed kadusid sealt õigepea...

                       Külg ees hüpped tulid suurematel üsna hästi välja.

Meie selle nädala tarkuseteraks on "ühe õngega ei saa kahte kala püüda". Lastega arutlesime selle üle, mis juhtub, kui mitut tegevust korraga teha. Näiteks toit kõrbeb ja vann ajab üle ääre ja selle filmimise puhul näiteks jääb filmile ka maapinda ja taevast või miskit muud ebaolulist :) Laura-Liisale appi tõtates tema saabast jalga aitama juhtuski miskit taolist.

VÄIKESED PÕLLUMEHED

Kõik algas vaidlusest, kumb oli enne, kas muna või kana?

Me eriti kaua ei viitsinud vaielda... otsustasime omatahtsi, et enne oli kana. Ja lastega koos leidsime, et muna saamiseks pidi enne olema ka kukk :). Jutu arenedes leidsime, et kanade lemmiktoit on terad ja Rait kostis seepeale, et need terad on mulda külvates seemned...

Nüüd aga sellest, kuidas me põllumeheks hakkasime. Meil oli muld, meil olid erinevad seemned. Mulda võrdselt karpidesse jaotades tegime oma käed maalähedaselt mullaseks. Mattias kordas seepeale mitmeid kordi, kui mustad tema käed nüüd on ja vaatas igatseva pilguga kraanikausside poole. Kuid pesema me siiski neid väikseid käsi veel ei tõtanud. Laotasime laiali erinevad seemned ja Henry püüdis neid üksteisega võrrelda. Kusjuures mõned seemned oli vaja isegi luubiga üle vaadata, et aru saada, mis kujuga need täpsemalt ongi. Henri leidis tomati seemnetele vahva võrdluse- need on "vihmatilga kujuga". 

Kui Teist keegi seal kodus ka "aknalauapõllundust" harrastab, siis teadke, et laste näpud on just parasjagu nobedad ja osavad nende imepisikeste seemnete külvamiseks. Pisikese suunamisega saab need ka ühtlaselt mullapinnale jagatud, kuigi lastele meeldiks mõnel puhul just keskele üks kena seemnekuhil tekitada:). 

Ja siis lõpuks sai töö tehtud ning käsi pesemast naastes kordas väike põllumees Mattias, et "näe, mul on käed puhtad!"

KUS ON KODU?

Sellenimelist armsat muinasjuttu lugesime ja arutasime lastega kaks nädalat. Lastele jutt väga meeldis. Selles oli hoolivust, üksteise abistamist ja sõprust. Selles oli ka parajas koguses nalja.

Lugu rääkis karupojast, kes oma kodu ja ema oli ära kaotanud ning väikeset "punnis põsega" tüdrukust, kel kommid suus ja taskus ning paljudest loomalastest, kes mõmmikule appi ruttasid. Lugu lõppes mägra porisemisega (jänes hüppas talle pähe), karuema ülesleidmisega ja loomalaste nutmisega, kuna nüüd oli omakorda nende kodutee kaduma läinud. Ühisel nõul ja jõul leiti see siiski üles.

                                                   sünnipäevalaps sai peaosa

Natuke läks aega, et sünnipäevalaps "õnnetuks nutvaks karupojaks" kehastuda suutis, sest nagu eelmises loos sai mainitud, on Mattias oma loomult üks rõõmsameelne poiss.

                            ei lohutanud teda koera toodud kont...

Kuna karuema oli kadunud, leidis siil, et ka temal on haavaleht kadunud, seega "ma tulen kaasa!"

Põõsast välja hüppanud rebasepoeg arvas, et loomalapsed midagi põnevat mängivad. Siili selgitus sellele oli "me otsime kadunud asju... näe mul on haaavaleht kadunud- punane ja kollane ja karupojal on ema kadunud- pruun ja karvane".

                     Sipelgapesa tagant tuli appi karuema otsima ka mäger

"Hei hopsti!" hõikas jänesepoeg, kui oli mägrale pähe hüpanud ja viimase ära solvanud. Jänes ei lasknud oma tujul langeda ning rivis kõige ette "kalpsanud ja karglenud", ütles teistele, et "kes ees, see mees, kes taga, see magab!"

                                  metsalagendikul kohtuti "ähmis" karuemaga

                                                    kodutee oli kadunud...

                                               teatritrupp "Kastanimunake"

Selline südamlik, armas ja lõbus lugu oli see. Ja teatrit teha lastele väga meeldib.

     

PALJU ÕNNE MATTIAS!

Selline väike ja rõõmsameelne poiss on meil Mattias. Kui ta naeratab, siis naerukillud on tema simdeski. Täna hommikul oli siis tema kord lasteaeda üks omatehtud kook tuua. Tegelikult oli selle väikese poisi õige sünnipäev juba reedel. Seetõttu oli Mattiasel teistele palju oma suurest ja tähtsast päevast jutustada. 

Kuid enne seda õnnitlesime seda väikemeest nagu meil tavaks. Meie väike Loore on selline isepäine ja omas ajas elav tüdruk. Enne hommikuringi algust alustas tema ise juba selle ära... tool oli sünnipäevalapse jaoks valmis sätitud ja sünnipäevalaulugi kostus.

Kui õige aeg kätte jõudis, laulsime kõik koos Mattiasele, kallistasime ja nagu juba hommiku jooksul korduvalt kõlas, et "ma sain kuueseks ja issi tegi kuue tordi peale!", tõstsime selle väikese pidulise kuus korda lae poole.

                                                                      lõbus

Mattias palus külalised lauda... meie lastel on väga hästi selgeks saanud meie sünnipäevade tähistamise kombed. Sünnipäevalaps sammub tähtsalt kõige ees laua poole ja valib seal endale kõige sobivama koha ning asub torti lahti lõikama. Selline vahva, rõõmus ja kommidega. Seda lähemalt uurides, selguski see, kuhu "issi kuue tegi"...tordi peal oli suurematest sinistest kommidest "6". Mattiasele torditükki tõstes jälgisime, et mõni neist sinistest kommidest ka tema taldrikusse saaks tõstetud! 

Ja tort oli tõesti põnev... nii põnev, et uurisime selle valmimiselugu Mattiase käestki.

Oma pidude ja kingituste kohta oli poisil samuti palju rääkida. Kuskil peol oli kaks kooki, keegi kinkis suure sinise palli, mida tuli täis puhuda ja kui poiss kätega näitas, kuidas palli sai vajutada, taipasime, et ehk oli tegu võimlemiseks mõeldud palliga :) Ja siis tõi keegi "Angry birdsi" mängu ja muidugi kõige tähtsam... asi, millest poiss on juba sügisest saati rääkinud... "pulgapall" !!! ( ema sõnul midagi piljardi laadset). Täna selgitas poiss, et see on roheline laud ja näitas ümber kujutletava laua kõndides, kuidas pulgaga selle peal palli lööma peab.

Meil on ikka nii, et sel tähtsal päeval püüame sünnipäeva last kuidagi eriliselt esile tõsta... täna sai Mattias näiteks Reeda kootavat mütsi pähe proovida! :)

Selline oli Mattiase päev!

                                                                               :)

MEIE MÄNGIME

Laua peal ja laua all...

JUTT JÄNESEPOJAST, KES EI TAHTNUD MAGAMA JÄÄDA

Eelmisel nädalal lugesime ja arutlesime selle Ellen Niidu poolt kirjutatud jutu üle. Täna siis jõudsime selle looga niikaugele, et proovisime sellest väikse teatri välja võluda. Eeltööks tuletasime jutu ja tegelased meelde ning tegime hääleharjutusi. Kõige raskem oli laste jaoks järgi aimata jänesepoja jonnivat häält :) (lapsed ju teatavasti ei jonni, sedasorti tegevus tuleb suurtel inimestel paremini välja). Vähemalt meil tuli!

Kuid teater ise kukkus üpris vahva välja. Lugu oli jänesepojast, kes oma ema ei kuulanud ja magama jääda ei tahtnud. Ema ähvardas teda rebasega, hundiga ja karuga, kuid pikk-kõrv kelkis, et tema ei karda kedagi. Ema lõi käega ja läks teise tuppa. Nurgast tuli välja väike piiksuv hiireke (Loore), mille peale jänesepoeg kartma hakkas ja ema appi hõikas.

                                                  ei kartnud ta hundi ulgumist...

                                   ...ega karu "seljasauna"

                                             hiire piiks on tõesti hirmutav

MEIE TÜDRUKUD...

...on nii ilusad. Nii arvasid kõik meie poisid. 

Täna on suur pidupäev. Alustasime Reeda sünnipäevaga ja jätkasime tüdrukutepäevaga. Hommik oli selline ilus ja rõõmus, päikesepaisteline... lausa võlub naeratuse näole. Ja siis need rohked õnnitlused ja tähelepanekud. Eerik hõikas lasteaeda saabudes juba ukselt "terehommikutheadnaistepäeva!" Täpselt nii see kõlaski:)

Meie poisid õppisid salaja ära ühe luuletuse:

                                           Juba eile õhtust saadik

                                  on üks asi meeles,

                                  tüdrukud, teil kalli-kalli

                                  täna rõõmsalt teeme!

Selline armas ja lihtne ja sellele vastavalt need väiksed mehepojad ka käitusid. Lilled näpus, luuletus suul ja kallistused põues soovisid nad ilusatele pidukleitides tüdrukutele head tüdrukutepäeva! Vaadake...

                                                                    nii ilusad!

PALJU ÕNNE REET!

Tänane päev on meie rühmas alati selline kirju ja sagimist täis. On naistepäev ja ühel meie hulgast ka sünnipäev, seega eriti tähtis päev. Reet säras ja õitses!

Hommikuringis lauldes ja õnnitledes, olid lapsed kindlad, et me Reeda ka õhku tõsta jõuame. Me igaks juhuks siiski ei teinud seda. Lastel oli joonistatud ja kirjutatud ilus kaart ja ka tahvlile eile õhtul salaja vahva õnnitlus meisterdatud. Arutledes, kuidas väiksemate laste eest seda pilti tahvlil "kaitsta", avastasime, et need suured inimesed igakord polegi lastest nutikamad. Annaliisa pakkus välja lihtsa ja ainuvõimaliku lahenduse- "pange kriidid kappi ära!" Vaat nii :)

Kuid Reeda omavalmistatud mustikatort maitses mõnele lapsele niivõrd, et näiteks Rait lubas seda edaspidi iga päev sööma hakata. Küsimusele, kust ta seda torti iga päev saaks, vastas poiss, et ise teeb! Mattiasel oli ninaots vahukoorega koos, teistel lastel suuümbrus mustikane ja Loore oli visa vahukoore vältija:)

Mattiasel oli Reedale ka veel isiklik õnnesoov lillede ja kaardi näol!

Selline oli Reeda päev!