LOOMAAIAS!

Käisime seal juba eelmisel nädalal, kuid ajanappuse tõttu pajatame sellest sõidust täna.

Niisiis sõit viis meie suuremaid lapsi traditsioonilisele lasteaia poolt korraldatud loomaaia külastusele. Pakkisime kotid selga ja sättisime end jälle suurde bussi. Suures bussis reisida on ikka huvitav- istume kõrgel ja näha saab kaugele. Laste jaoks on ka pisikesed ja tavalised asjad huvitavad. Ikka leidub mõni sell, kes seda või toda asja kunagi varem näinud pole. Seega oli muljetamist palju ja mida lähemale Tallinnale, seda enamgi veel. Seal on isegi loodus teisem. Nagu teise riiki sõidaks- nurmenukud, männid, suuremad majad, neljarealine tee jne. Mõni põnn polnud kunagi varem pealinna sattunudki. Uudistamist oli palju. Lennukid, sarvedega bussid, MC DONALDS, värvilised liikuvad reklaamid- ei teadnud suurest ähmist, kuhu poole oma kaela keeratagi, et miskit põnevat vaatamata ei jääks. Tore on selle asja juures see, et selline laste elevus kisub ka suurt inimest kaasa. Kui muidu poleks igale poole vaatanud, siis koos laste hõigetega keerasime meiegi oma päid üsna suure kiirusega igasse ilmakaarde. Suur Karl märkis bussis, et tal kõht on tühi, aga ta kannatavat selle ära. Suur elevus millegipärast kulutab neid kaloreid usinasti jah, oleme tähele pannud!

Loomaaeda saabudes saime päeva esimese ja õnneks ka ainukese vihmasabina osaliseks. Sukeldusime vihmakeepidesse- see nägi tõesti sukeldumise moodi välja- ja võitlesime liiga pikkade käiste ja liiga suurte kapuutsidega. Kogu selle sahmimise juures kohtusime tähtsa onu Aleksei Turovskiga, kes meile sellel retkel saatjaks hakkas.

Oli selline muhe ja huvitav onu. Lastele tema jutt väga meeldis, sibasid pundis tema külgedel ja kandadel. Nii mõnelgi lapsel oli vist kindel kavatsus ja soov sellele onule peale astuda. See onu käis paljude loomade puuride juures neid isiklikult tervitamas, patsutamas, maiust pakkumas (ahvidele näiteks tarakane) ja niisama juttu vestmas. Jäi mulje, et see oli tema igapäevane tegevus. Ja milleks ka mitte, loomad on tingimusteta sõbrad ja head vestluskaaslased. Õigemini sina vestled ja nemad kuulavad ja ei vaidle kunagi vastu.

Keda siis nägime. Lastele jäid kõige enam meelde muidugi ahvid, krokodill, elevant ja paljud sellised loomad ja linnud, kelle nimed tundusid liiga võõrad ja liiga naljakad... no ei jäänud meelde. Kuid teada saime näiteks seda, et valge toonekurg ei ole kurg. Tegelikult ei teagi, jäi küsimata, kes ta siis õigupoolest on. Kurg on näiteks sookurg, kuna kurg oskab kruugutada. Valge toonekurg aga ainult plagistab nokka. Teada saime, et isastel mägikitsedel on suured ja võimsad sarved vaid selleks, et "kukepoksi" teha ja emastele näidata, kui osavad ja ilusad ja tublid ja tugevad nad selles on. Edevad loomad! Või on emased oma liigse pirtsakusega isasloomad sellise kekutamiseni viinud? 

Peab mainima, et nii mõndagi jäi meil veel nägemata ka, aeg lendas ja lapsed väsisid ja meil oli arvamus, et parem vähem ja hästi kui palju ja pealiskaudselt. Seega teeme siinkohal Teile emad ja isad ettepaneku- minge lastega sinna tagasi!!

Kuid pärast suurt ringkäiku mürasime natuke mänguväljakul ja tegime pikniku uues elevanditornis. Õigemini olime tornis meie ja elevandid asusid meile heas vaateväljas oma aedikus.

Tagasisõidul olid lapsed väsinud ja nii mõnigi tukkus oma istmel. Kardot tabab see väsimus alati põhjalikult ja äkki. Algas kõik sellest, et ta Anule peale vajus. Anu püüdis kahe käega teda püsti tagasi upitada, aga see muidugi ei õnnestunud. Läksime appi, andsime Anut mujale istuma paigutades Kardole terve istme magamiseks. Kuid ka sellest poisile nähtavasti ei piisa. Nagu Tartustki tagasi sõites üritas ta lisaks istmele põrandalt ruumi lisaks võtta. Seekord siiski Kardot korduvalt istmel paremasse asendisse sikutades suutsime seda kukkumist vältida.

Oli väga vahva sõit!!