ILUSAT SUVE!

Oli selline kirju aasta, nagu ikka iga meie aasta!

Oli palju rõõme, oli... no ikka rõõme rohkem! 

Nüüd, kui paljud lapsed juba suvepuhkusele on jäänud ja paljud kohe-kohe jäämas, sooviks veel mõndagi meenutada. Mille poolest see aasta meelde jäi?

Sügisene matkarajal seiklemine- on väga vahva ja laste jaoks tähtis, et emad ja isad, onud ja tädid, vanaemad ja vanaisad selleks oma kiirest igapäevasest toimetamisest väikse tüki aega leiavad, et lastele koostegemiserõõmu pakkuda. Matk oli meeldejääv selle poolest- iga lapsevanem pidi ühe puuhalu kotti panema, et vorstide küpsetamiseks lõket teha. Kui järg sinnamaale jõudis, oli üllatav, mida kõike sealt isade kottidest välja võeti. Kevini ja Kristo isa püüdis vist terve väiksemat sorti puuriida kodus sinna mahutada ja suure Karli isa õngitsest oma seljakotist isegi kirve välja (hea mõte, kui puid poleks jagunud, siis...metsa). Aitäh Teile emad ja isad!

Meie huvitavad ja projektipõhised väljasõidud karjamaale, suurlauta, viljapõllule, Elistvere loomaparki, Imavere Piimandusmuuseumi, Hellenurme vesiveskisse, Kördiööbiku pagaritöökotta ja talvisesse metsa loomajälgi otsima. Mäletame laste ütlemist, et "jälle on suur buss maja ees". Käimist- toimetamist oli tõesti palju. Muidu lastele kättesaamatud asjad toodi meile kandikul kätte. Selle eest aitäh meie lasteaia direktorile Heljele! Tema sulest kirjutatud projektid saavad enamjaolt 100 % rahastatud.

Oleme vist hingelt rahutud, nii suured kui väikesed meie rühmas. On olnud palju selliseid majast välja sättimisi, mis kuidagi ootamatult ja äkki pähe kargavad. Tore on see, et kui üks mõtleb, siis teised kõik sellest kinni ka haaravad ning asja teoks teevad. Meie õuesõppe retked on alati mitmekülgsed ja üllatusi täis. Ei tea ju iial, mida looduses parasjagu leiduda võib. Ja muidugi selline piiramatu mängumaa (olgu, saarikul siiski on piirid, muidu sulpsaksime vette) ning looduslikud vahendid mängimiseks. Lapsed on ikka nii põnevil olnud, ju neile meeldib! Ja niiviisi vahetult õppides on ka palju asju paremini meelde jäänud.

Osalesime juba teist aastat üleriigilises matkamängus, kust tunnustuseks teenisime tänukirja ja loodusteemalise raamatu.

Matk oli meil "tuisulumine" ja sellest sai ka blogis kirjutatud. Kuid matkast siiski veel mõned märksõnad- tuisk, käpuli liikumine, lõke, palju-palju tossu, tahmased vorstid ja laste elevus!
Meelde jäi veel sügisene teatrikülastus Vanemuises. Lastega sellisesse rahvarohkesse kohta minnes on ikka väike sabin sees- ega mõni neist väikestest ja paigalpüsimatutest põnnidest ometi kaotsi ei lähe? Pole veel kordagi selline sabistamine end õigustanud. Lapsed on tublid ja oskavad käituda, kuigi suurest elevusest endal silmad peas vilavad. Selle teatriskäigu (või ka muude taoliste käikude) juures on ikka selle avaliku wc kasutamisega veidi segadust. Meie õpetajatega oleme tunginud nii mõnessegi meeste wc-sse, kuna väiksed poisid seal sees oma püksinööpide, püksirihmade ja traksidega pusimise juures hätta satuvad. Meil on pikapeale isegi häbitunne kadunud. Teater aga oli tõesti hoogne ja hea!

Meie jõulude-eelne aeg on üllatusterohke olnud alati. Need kotikesed, mis seinale riputatud, et vägagi avalikult päkapikkudele mõista anda- siia kah kommi paluks!- olid laste jaoks pilgupüüdjad. Hommikuti rühma saabudes katsuti ikka, kas midagi seal sees ka on. Oli muidugi! Aitäh Teile suured päkapikud! 

Ja eriliselt jäi meelde vanu jõulukombeid tutvustav hommikupoolik. Seda põhurallit ja vanu mänge ei unusta ehk pikka aega ükski laps. Sellisel puhul ütleks suure tänu Leale, kes kunagi teist nägugi ei tee, kui meil miski sellist segadust tekitav pähe tuleb (lahe!- nii ütleb ta tavaliselt). Kogu selle segaduse peab ju tema koristama.

Väga armas on laste suhtumine loomadesse ja loodusesse üldse. Südamest ja tõsiselt ehime igal aastal loomadele metsas jõulupuu. Ikka õunad ja leivakannikad suurte laste poolt upitatult ülemiste okste külge kitsedele ja lindudele ning porgandid väikeste laste poolt jänestele alumiste okste külge.

Selle aasta saavutustest sooviks veel esile tõsta ülemajalised Tõrupoisi valimised. Võitis selle tiitli meie Kardo. Hurraaaa! Ülemajalisel näitemängupäeval olime nominendid piirkondlikule näitemängupäevale. Järgmisel aastal püüame paremini veel. Oleme tublid ja meie lapsed on näitlemisest alati huvitatud.

Ujumispidu! See oli tõeline pidu... Lapsed olid ujulas ujumist õppides tublid, nad olid sellise pillerkaari ära teeninud. Ja selle eest tänud õpetaja Anule (väsimatult energiat täis) ning onu Aimarile, kes läbi aasta meid erinevate ettevõtmiste juures abistanud on.

Kevadistest üritustest paistis silma karu Pätsu sünnipäev. Olgem ausad, oli selline ettevõtmine, mida alustades ei teadnud me isegi, millega see täpselt lõpeb. Ja lapsed olid nii õhinas ja see omakorda innustas meidki üha uutele mõtetele. Väga spontaanne ja tore nädal kukkus välja. Veelkord aitäh emadele ja isadele toetuse eest. Järgmisel aastal saab see karvane tegelane 6- aastaseks. Eks näis! :)

Ja meie suur ja uhke sõit Tartusse. Sai kirjutatud, et jäi vaid lendamata. No Tartus on ju lennuväli. Selle peale mõtleme järgmisel kevadel. Selle juures tänaks lapsi. Olite tublid ja vastupidavad. 

Selleks aastaks tõmbame joone alla. Osadega lastest sügisel enam ei kohtugi (külla meie tegemisi piiluma ootame teid ju ikka), kuid osadega näeme jälle.

Ilusat, sooja, kirjut, huvitavat ja seiklusterohket suve Teile emad ja isad, vanaemad ja vanaisad, onud ja tädid. Mängulusti põue ja vahvaid sõpru teile Annaliisa, Anu, Henry, Mattias, Kerdo, Kermo, väike Karl, Rait, suur Karl, Kardo, Kevin ja Kristo.

Reet, Lea, Marge ja Kai

PALJU ÕNNE KARDO JA RAIT!

Need kaks väikest poissi on meie suvised sünnipäevalapsed.

Kardo suurem ja vanem natuke kui Rait- ehkki küsimise peale "kui vanaks saate siis suvel kah?", vastas Kardo 8 ja Rait tema järgi samuti 8. Tegelikult Rait on aastakese noorem.

Kogunesime sünnipäevaringi ja laulsime kohe kaks korda (et ikka mõlemale poisile jaguks) sünnipäevalaulu. Lauldes ikka kõnnime ringis ja see vist ajas Raitil pea ringlema. Ringi sees toolil istudes püüdis poiss toolile tiiru peale teha- ei saanud ta sellega hästi hakkama, vahepeal tuli seljatugi vastu.

Ja siis kallistasime ja õnnitlesime ja tõstsime ikka lae poole need väiksed põnnid. Kardot etteruttavalt 8 korda ning Raiti etteruttavalt 7 korda.

Peale selle tegime muidugi suud kommidest magusaks.

Oli Kardo ja Raiti päev!

                                       vennalik kallistus

                                                 7 X

                                                8 X

                                              mmmm....

HEAD KOOLITEED ANU, KARDO, KEVIN, KRISTO JA KARL

Eile oli suur ja tähtis pidu. Kuigi pühapäev, olid lasteaia uksed avatud ja lapsed koos emade- isade, vanaemade ja õdede- vendadega oodatud külalised.

Oli koolisaatmispidu. 

Kutsutud olid ka kõik meie rühma nooremad lapsed, et sõpru kooli mineku puhul õnnitleda ning neile laulda ja tantsida (Mattias õngitses oma ema kotist kooliminejatele ka väiksed šokolaadid). On tavaks ikka kogu rühma lastega seda pidu korraldada. Aitäh emadele ja isadele, et tähtsaks pidasite lastega kohale tulla, ehkki Teie laps veel kooli minema end ei säti!

Pidu oli meie meelest tore ja õnnestunud, lapsed olid tublid ja laulud ning luuletused said ilma suurte viperusteta esitatud. 

                                         isale kastan...

                                        ...ja emale lilled

Kooliminejad olid uhkesti riides ja tähtsa moega. Kevin ja Kristo olid vist koos isaga poes käinud ning nagu üks mees endale tumedad ülikonnad ja kärtspunased lipsud valinud. Väga vahva ja esinduslik seltskond. Isegi emal oli punane pluus seljas- mine tea, tavaliselt valivad mehed lipsu naiste riietuse järgi, kas seekord oli vastupidi?

Ja jällegi on kevad ning jällegi peab osadele lastele soovima HEAD KOOLITEED!

Kevin, Kristo, Anu, Kardo ja Karl- teile kõige paremaid hindeid, kõige toredamaid sõpru ja õpetajaid, kõige vahvamaid elamusi soovivad Annaliisa, Henry, Karl, Kerdo, Kermo, Rait, Mattias, Reet, Lea, Marge ja Kai!

LIIKLESIME

Liikumisel ja liiklemisel on see vahe, et liikuda võib ilma reegliteta, kuid liigeldes (ja eriti sõiduvahendiga) peab arvestama üldtunnustatud ja ammustel aegadel kellegi poolt välja mõeldud reegleid.

Õppisime jalgrattaga sõitma ringteel, peatuma stop märgi juures ja andma teed teistele jalgratturitele. No tegime veidi ka vigursõitu, et me ikka natuke osavamaks ja tublimaks selles sõidus muutuks.

Tore oli vaadata, kuidas väikesed ja vahel pidurdamatud lapsed oma järjekorda ootasid ja ilma oluliste avariideta kõigega hakkama said.

Mattias ja Henry olid veidi hädas ringteel, kus neile arusaamatutel põhjustel väiksed abirattad ringi külge kinni kippusid jääma. Ei aitanud ka selgitamine, et võiks suurema kaarega sõita...

Kiitsime ja utsitasime lapsi üha uutele ringidele, kuid lõpuks sai ikkagi võitu lapsele omane mõtlemine- suurte inimeste poolt välja mõeldud reeglitega mänge võib ju mängida suure põnevusega, kuid mitte nii kaua, kui suured seda heaks arvavad. Ikka tahaks niisama mürada ja ise otsustada, kui kaua mingit mängu mängida on soov. Seega pudenesid meie "tubli- tubli!" hõikamisest olenemata lapsed lõpuks ringide pealt mänguväljakule ja palliplatsile laiali. Kuid oleme kindlad, miskit olulist jäi ilmselt nende väikeste kõrvade vahele kinni ka.

                                           jälle kinni....

                                                                          stop

PALJU ÕNNE ANNALIISA!

Selle väikese ja krapsaka tüdruku sünnipäev oli tegelikult juba laupäeval, kuid oma lasteaia sõpradele kommi pakkuma saabus ta täna. Oli selline sebimist täis hommik. 

Kõige suuremad ja tugevamad poisid, nagu ikka on need meil Kerdo ja Henry (mis sellest, et vanust ja kasvu neil teistest vähem), tõstsid ringi keskele toolid ja siis läks lauluga lahti. 

Oma vanuse kohta näitas väike piiga harali aetud ühe käe sõrmi ja teise käe ühte, niiet mõelge välja, kui vanaks ta siis ikkagi sai.

Oli Annaliisa päev!

LOOMAAIAS!

Käisime seal juba eelmisel nädalal, kuid ajanappuse tõttu pajatame sellest sõidust täna.

Niisiis sõit viis meie suuremaid lapsi traditsioonilisele lasteaia poolt korraldatud loomaaia külastusele. Pakkisime kotid selga ja sättisime end jälle suurde bussi. Suures bussis reisida on ikka huvitav- istume kõrgel ja näha saab kaugele. Laste jaoks on ka pisikesed ja tavalised asjad huvitavad. Ikka leidub mõni sell, kes seda või toda asja kunagi varem näinud pole. Seega oli muljetamist palju ja mida lähemale Tallinnale, seda enamgi veel. Seal on isegi loodus teisem. Nagu teise riiki sõidaks- nurmenukud, männid, suuremad majad, neljarealine tee jne. Mõni põnn polnud kunagi varem pealinna sattunudki. Uudistamist oli palju. Lennukid, sarvedega bussid, MC DONALDS, värvilised liikuvad reklaamid- ei teadnud suurest ähmist, kuhu poole oma kaela keeratagi, et miskit põnevat vaatamata ei jääks. Tore on selle asja juures see, et selline laste elevus kisub ka suurt inimest kaasa. Kui muidu poleks igale poole vaatanud, siis koos laste hõigetega keerasime meiegi oma päid üsna suure kiirusega igasse ilmakaarde. Suur Karl märkis bussis, et tal kõht on tühi, aga ta kannatavat selle ära. Suur elevus millegipärast kulutab neid kaloreid usinasti jah, oleme tähele pannud!

Loomaaeda saabudes saime päeva esimese ja õnneks ka ainukese vihmasabina osaliseks. Sukeldusime vihmakeepidesse- see nägi tõesti sukeldumise moodi välja- ja võitlesime liiga pikkade käiste ja liiga suurte kapuutsidega. Kogu selle sahmimise juures kohtusime tähtsa onu Aleksei Turovskiga, kes meile sellel retkel saatjaks hakkas.

Oli selline muhe ja huvitav onu. Lastele tema jutt väga meeldis, sibasid pundis tema külgedel ja kandadel. Nii mõnelgi lapsel oli vist kindel kavatsus ja soov sellele onule peale astuda. See onu käis paljude loomade puuride juures neid isiklikult tervitamas, patsutamas, maiust pakkumas (ahvidele näiteks tarakane) ja niisama juttu vestmas. Jäi mulje, et see oli tema igapäevane tegevus. Ja milleks ka mitte, loomad on tingimusteta sõbrad ja head vestluskaaslased. Õigemini sina vestled ja nemad kuulavad ja ei vaidle kunagi vastu.

Keda siis nägime. Lastele jäid kõige enam meelde muidugi ahvid, krokodill, elevant ja paljud sellised loomad ja linnud, kelle nimed tundusid liiga võõrad ja liiga naljakad... no ei jäänud meelde. Kuid teada saime näiteks seda, et valge toonekurg ei ole kurg. Tegelikult ei teagi, jäi küsimata, kes ta siis õigupoolest on. Kurg on näiteks sookurg, kuna kurg oskab kruugutada. Valge toonekurg aga ainult plagistab nokka. Teada saime, et isastel mägikitsedel on suured ja võimsad sarved vaid selleks, et "kukepoksi" teha ja emastele näidata, kui osavad ja ilusad ja tublid ja tugevad nad selles on. Edevad loomad! Või on emased oma liigse pirtsakusega isasloomad sellise kekutamiseni viinud? 

Peab mainima, et nii mõndagi jäi meil veel nägemata ka, aeg lendas ja lapsed väsisid ja meil oli arvamus, et parem vähem ja hästi kui palju ja pealiskaudselt. Seega teeme siinkohal Teile emad ja isad ettepaneku- minge lastega sinna tagasi!!

Kuid pärast suurt ringkäiku mürasime natuke mänguväljakul ja tegime pikniku uues elevanditornis. Õigemini olime tornis meie ja elevandid asusid meile heas vaateväljas oma aedikus.

Tagasisõidul olid lapsed väsinud ja nii mõnigi tukkus oma istmel. Kardot tabab see väsimus alati põhjalikult ja äkki. Algas kõik sellest, et ta Anule peale vajus. Anu püüdis kahe käega teda püsti tagasi upitada, aga see muidugi ei õnnestunud. Läksime appi, andsime Anut mujale istuma paigutades Kardole terve istme magamiseks. Kuid ka sellest poisile nähtavasti ei piisa. Nagu Tartustki tagasi sõites üritas ta lisaks istmele põrandalt ruumi lisaks võtta. Seekord siiski Kardot korduvalt istmel paremasse asendisse sikutades suutsime seda kukkumist vältida.

Oli väga vahva sõit!!

PARGI- JA SAARIKURETKEL...

Juba eile tundus meile, et ilm on selleks liiga ilus, et kõik tegevused ja toimetused, mis plaanis, toas ära teha. Eile siiski mõtteks see vaid jäigi. See-eest täna me enam nii palju ei mõtlenud. Pakkisime matkakotid ja läksime. Lapsed alati küsivad, et kuhu me läheme? Ja meie alati vastame, et "sinna, kuhu jalad viivad". Üllataval kombel on nad sellise vastusega õppinud lõpuks rahule jääma ja täpsemat vastust ei luni. Räägime Teile, mis meie matkakott tavaliselt sisaldab. Seal on luubid ja topsikud, kuhu midagi põnevat püüda, õngitseda või panna. Seal on kile, mille peal hommikuringi teha ja piknikku pidada. Seal on mängudeks ja hommikuringiks vajalikud vahendid. Seal on alati ka teetermosed ja küpsised.

Ja nüüd retkest. Enne kooliparki on aas, kus paar nädalat tagasi iga laps pidi otsima enda paiselehe ja selle juurde seisma jääma. Tänagi oli ülesanne sama, kuid lapsed sattusid segadusse. Aas oli hoopis võililli täis (lastest oli väga tubli, et nad taipasid- need pole paiselehed). Kuid Kardo lõpuks taipas- paiselehed olid ära õitsenud ja vaid valged seemnepallid endast järgi jätnud. Nõnda siis leidis iga laps endale seemnepalli ja kuna me oleme lahked ja abivalmid, puhusime tuulega võidu need seemned seal aasa kohal lendlema.

Meie rühmas on lapsed väga ärksad ja kärsitud. Möödunud kordadel retkedel käies oleme täheldanud, et kui lastele öelda, et "jookseme selle õunapuuni seal", siis kuulevad mõned põnnid vaid esimest sõna ja jooksevad... vaevalt nad isegi teavad, kuhu täpselt! Täna lugesime sõnu peale ja tegime katset. Suure pingutusega (mõnda last tuli siiski kättpidi paigal hoida) tulime lause lõpu kuulamisega ka toime seekord.

Koolipargis oli põnev vaadata, mis loodusega vahepeal juhtunud on. Kõik oli palju rohelisem ja häälekam. Häälekam linnulaulu ja sääsepinina poolest, sääskedega pidasime sealjuures maha tõsise võitluse. Täpselt ei teagi, kumb pool võitja oli.

Pargi tiigis, kus möödunud korral konnakudu leidsime, olid seekord juba pisikesed kullesed sabade vongeldes ujumas. Siinkohal läks vaja meie topsikut, millega mõne kullese lähemaks uurimiseks välja õngitsesime (ausõna, pärast valasime tagasi).

                      kui palja silmaga ei seleta, siis luubiga ikka näeb

Leidsime pooliku helesinise muna ja arutlesime, kes ja milleks nii tegi. Vastuseks oleks, et kuldnokk ja kuna pojad on koorunud, siis ta tegi oma pesas suurpuhastuse ning viskas munakoored välja.

Pargis on üks tore puu. Talle vist ei meeldinud olla teistega ühtemoodi. Tahtis olla "eriline" ja kasvada mööda maad. Meile meeldib seal ronida ja turnida, poistel silmad säramas. No mitte just kõik me ei roninud siiski. Me õpetajatega otsustasime jalad maas hoida ja vältida suurte koolilaste poolset narrimist :) Neid suuri lapsi seal pargis ikka jagub, neil on seal nimelt kehalise tunnid.

Ronides kõige kõrgemasse kohta avastas Annaliisa vist enda üllatuseks, et hästi ei julgegi alla enam tulla. Tüdruk hõikas õnnetult: " ma ei tahagi siia ööseks magama jääda!". Päästsime ära!

                                              appi!!

Leidsime pargist seekord ka ühtteist söödavat. Jänesekapsad ja nurmenukulehed. Kui jänesekapsas oli meile juba tuttav maius, mida korduvalt matkaradadelgi käies on saanud mekkida, siis nurmenuku lehti vaatasid mõned väiksed sellid võõrastavalt. Kuid me oleme julged, ära maitsesid kõik, kuigi selle taime mõrkja maitse tõttu suur Karl selle ampsu isegi suust välja ajas ja Kermol oli õige kummaline nägu peas.

 

Edasi rändasime saarikule. Oli hea meel kuulda, et lõpuks ometi on paljudel lastel selgeks saanud mõisted "saar", "kallas", "voolama" ja nüüd teame ka seda, et Põltsamaal voolab Põltsamaa jõgi. Saarikul tegime hommikuringi. Kuna osad lapsed sõidavad sel nädalal loomaaeda, tutvume loomaaias elavate loomade ja nende eluviisiga. Leidsime, et elevandi lont on nagu joogikõrs ja jõehobule meeldib olla vees (sealjuures kõlas kellegi suust, et ju talle meeldib kalu süüa). Tegelikult siiski mitte.

Sealsamas pidasime ka oma küpsisepikniku ja jooksime endast vahelduseks kogu rahutuse välja.

Lõpetuseks mängisime paar mängu. Neist esimest on looduses väga vahva mängida. Igaüks otsib ühe asja (lill, leht, puuoks, teokarp jne.) ning ringi kogunedes tutvustab ja kirjeldab seda teistele. Laste suust kuuleb sealjuures üllatavaid võrdlusi. Raitil oli võilill, mis on päikese moodi. Henry puuoks oli S tähe kujuga jne.

Sellised õuesõpperetked on alati toredad, ja eriti kevadeti, kus looduses nii palju muutub. Lähme varsti kindlasti jälle!