LUMEPÄEV

Tegelikult oli ju üleilmne lumepäev eile, ehk siis pühapäeval. Kas käisite lastega lume sees hullamas??

Meie tegime seda igatahes täna. "Avapauk" anti lasteaia õuel (läbisime takistusraja õuealal) ja sealt edasi suundusime kooliparki. Suundumine on selline naljakas, kuid õige sõna- pargini polnud teed.... selle pidime ise tegema. Kuid suunda me teadsime! Mõnel meie rühma väiksemal lapsel on lumi nabani, seetõttu polnud see tee tegemine sugugi nii lihtne. Kui on lumi maas ja eriti kui seda on palju, siis on laste puhul käimise asemel alati õigem rääkida sumamisest. Nii see lihtsalt välja näeb. Ikka käed laiali vehkimas nagu tuuleveskil ja väiksemad liiguvad käpuli tunduvalt kiiremini edasi. No pargini me igatahes jõudsime, sest suund oli ju õige!

Ja pargis me lume sees mängisime mängu "Kass Miisu ja lumehiired". Siinkohal teile õpetus, et vahel ka külalastega õues mängida. Lapsi peab olema paarisarv. Üks neist loetakse liisusalmiga kass Miisuks. Mänguplatsil seadke piirid, muidu jookseval lumehiired puha laiali. Kass seisab näiteks mõne puu juures ja lumehiired jooksevad platsil ringi. Mängujuht (ema või isa) hõikab: "kass Miisu tuleb!" Selle peale peavad lumehiired endale sõbra leidma, käest üksteisel kinni võtma ja koos kükitama. Kes jääb üksi, peab kassi eest jooksma. Kui kass ta kinni püüab, on kinnipüütu uus kass. Lihtne ja lastele meeldis.

Edasi natuke ka kelgutasime. Kuigi ka see pole paksu ja koheva lume sees lihtne. No ei saa hoogu sisse! Kavalam on esialgu kelgule panna kaks last või üks õpetaja (kaks õpetajat ei mahu), et oleks raskem koorem, ja rajad sisse sõita.

Selline oli meie lumepäev. Et seda lund ja talve ikka jätkuks. Lastele see meeldib, kuigi meil täiskasvanutel on küttemured! :)

Täna käisime metsas matkal nagu plaanitud. Tellisime enne ilmataadilt tuisuse ilma ja tuisune ta tuligi. Tubli taat see ilmataat! Enne kui matkast pajatama hakkame, sooviks öelda, et selle matkaga osaleme oma rühma lastega üleriigilisel matkamängul. Ka eelmisel aastal sai seal osaletud. Kellel huvi, siis täpsemalt saab tutvuda selle mänguga netilehel www.vvvs.ee/90/

Kuid nüüd matkast. Lasteaia juurest metsani polnud minekul häda midagi- tuju oli hea, lapsed rõõmsad ja tahtmist täis ning tuul tagant lükkamas. Vahepeal tegime puhkepeatusi ja joonistasime kogu kehaga lumeingleid. Metsaservas kadus tee jalgealt ning edasi sumpasime läbi paksu lume. Enne metsa sisenemist leidsime metskitseraja. Inimene on loomult uudishimulik, nii ka meie- vaja järgi uurida, kuhu rada läheb ja millega need kitsed tegelenud on? Leidsime mahatallatud kohti ning avastasime kitsede poolt näksitud noori oksi. Kuna mööda jälgi oleks võinud jäädagi sumpama (neid oli seal palju ja igalpool), siis väsisime sellest ning otsisime sobiva lõkkeplatsi. Lõkke süütamisega tulime "talutavalt" toime. Õigemini üks ei tulnud ja teine tuli, niiet keskmist arvutades saimegi "talutav". 

Seniks, kui lõke jõudu kogus, tegime meie igapäevase päeva alustava hommikuringi. Tervitussalm, nädalapäev, kuu, aastaaeg ja ilmavaatlus. Nagu igal hommikul. Edasi rääkisime jänesest. Proovisime isegi jäneste moodi hüpata- ikka tagumised jalad esimestest mööda. Mitte, et meil esimesi jalgu oleks, kuid kujutleda ju võib. Kindel on see, et inimene pole jänes ja hüpata ilma ninali kukkumata jänese moodi pole võimalik. Proovige kodus!

Siinkohal jutt jänesest ja siilist. Elas kord üks jänes, kes muudkui hüppas rõõmsalt metsas ringi. Vastu tuli siil ja küsis, milleks jänes nii rõõmus on. Jänes vastu, ta rõõmustab selle üle, et ta nii hästi hüpata oskab. 

Vahepeal oli lõke jõudu kogunud. Tegime katse lume ja jääga. Patta ja tulele! Sulasid ikka veeks jah. Arutelu tekkis selle üle, mida tuleks külmikusse panna, et jääd saada? Oli vast pähkel arutamiseks, kuid lõpuks saime ikka lastelt vastuse kätte- tuleb vett panna!

Selline rohke mõtlemine teeb kõhu tühjaks. Ragistasime võsas ja lõikasime vorsti küpsetamiseks tokid ning siis vorst otsa ja tokiga tulle. Küpsetasime nii, et ninad kirtsus, silmist vesi väljas ja vorst tahmand. Seda tossu jagus ka kõikjale. Selle kõrvale maitses hästi lõkkel küpsetatud leib ja piparmünditee. Mõni väike põnn oli nii näljane, et püüdis ka vorsti ümber olevat paberit nahka pista. No saime jaole.

Metsa all on ju tore mängida. Muudkui aga püüad sõpradele lund kraevahele saputada ja siis ise pihku itsitada. Tegelikult itsitasid ka need, kel lumi kaela sadas.

Tagasitee läks muidugi vaevalisemalt. Väsimus oli kontides ja tuul oli vastu. Kõige lühemate jalgadega väikemehed Henry ja Mattiase panime vahepeal isegi kelgule. Kusjuures suureks abimeheks vedamisel oli suur Karl. 

Lasteaeda jõudes ja söögilauas istudes oli meie tuba lõkkelõhna täis. Oli tõeliselt tore matk! 

                                                   Tema ei saanud hakkama.....

                                                         ...aga nemad said

                              Ikka tagumised jalad esimestest jalgadest mööda ja...

                                                 ....ninali!!

                                                           lõkketoss silmas

                                       no saime jaole, ilmselt paber jäi söömata

                                                          saputa puud ja.....

                                                       .....siis kõik naerma

                                                          lõkke kustutamine

                        tuli ikka tossu, õnneks leidsime kodutee sellegipoolest üles

                                            kõige lühemate jalgadega väsisid ära...

                          ...ja kõige pikematega ka, kuid teda me kelgule ei võtnud

Metsaelanikel külas

Metsas käisime täna Lustiveres. Ilm oli lumine ja külmauduste vaaludega. Superilus! Metsa läksime selleks, et vaadata metsaelanike jälgi ja toidulauda. Ja nägime me tõesti palju. 

Alustuseks vaatasime üle "tammetõrulao".... see on see koht, kuhu me ise lastega aitasime sügisel tammetõrusid korjata ja nüüd talvel jahimehed sealt neid metsas olevatele söödaplatsidele viivad. Ehk jagub kevadeni, ja kui ei jagu, peame järgmisel sügisel usinamad olema. 

Edasi sumpasime metsa jälgi otsima. Esimese söödaplatsi juures nägime koera, kähriku ja orava jälgi. Sealt edasi läbi metsasoleva raja hanereas järgmise platsi poole suundudes saatis meid kõrval kähriku jälgede rida. See lõppes järsult ja suundus metsa. Arvatavasti sai tal villand otse kõndimisest! Kuid mõni meeter edasi sumades selgus tõeline põhjus- vastu tulid koera jäljed, mis samuti olid äkki katkenud ja samale poole metsa suundunud. Huvitav, mida nad koos seal metsa all arutavad? Me ei jäänud selle üle kauaks juurdlema. Lapsed saputasid üksteisele kuuseokstelt lund kraevahele ja jätkasime teed.

Teisel söödaplatsil olid toimetanud metskitsed. Nende jälgi oli terve kõrvalasuv põld täis. Uurisime neid ja vaatasime, kuidas nad maasikapeenraski pahandust olid teinud. Põllul nägime ka jänesejälgi. Oleme kuiva trenni korras püüdnud lastega toas jänese moodi hüpata- ikka tagumised jalad esimestest mööda. Hästi pole õnnestunud. Sel loomal on mingi salajane nipp selleks...

Ja siis lasteaia poole tagasi. Väga lumine ja tore retk oli!

PALJU ÕNNE KEVIN GERT!

Oli sünnipäevalaul, olid kingitused, oli sünnipäevatort, kommi ja limonaadi. Oli kõik, mis sünnipäeval olema peab. Kevin palus sõbrad lauda ja soovis head isu. Kevin sai valida endale maitsvamana tundunud tordilõigu. Õpetasime lapsi sõpru ootama ja "seltskondlikult" vestlema (olgugi, et küsimusi ja vastuseid tuli neile väikestele lobisejatele kõrva sosistada). Lapsed püüdsid õpetaja poolt etteöeldut väga tõsiselt ja püüdlikult sõnasõnalt järgi korrata. No natuke läksid sõnad sassi, kuid tegijal juhtub....Teemaks valisime saadud jõulukingid. Kokku sai päris tore vestlus :) 

Ka muusikatunnis sai Kevin laulu valida, õigemini öelda numbri, mille järgi plaadil laul otsiti. Ja mõistagi oli selleks numbriks 8, sest nii vanaks see poiss ju saigi!

Oli Kevini päev!

Kuid mis me täna veel toimetasime!

Läksime varakult õue, kuna lund oli lõpuks nii palju, et kannatas ka mäe peal esimesed liud lasta. Meie lapsed on tublid ja abivalmid. Kelguta sõbrad võeti kelgule ja kui kelke ei jagunud, leidis keegi nupumees (lumised lapsed kipuvad kõik ühte nägu olema), et mäest alla rullimine pakub kelguliule võrdväärset lõbu. Kelgud jäid omaniketa vedelema ja mäest rullusid alla lumised puntrad, kus käed ja jaladki segamini läksid. 

Selline tore lumine päev oli! Otsige piltidel oma lapsed üles! Ja kui vähegi lund jagub, andke palun lasteaeda kelgud kaasa (selleks ei sobi jalastel roolikelgud, millega teistele otsa sõites võib haiget teha).

 Hm, see viimasel pildil olev poiss või tüdruk on alles tuvastamisel....:)