Ikka veel on asju, millest me lastele rääkinud pole.
Eile käisime kalapoes räime otsimas. Sealne peremees vaatas meid ja ütles iseenesestmõistetava häälega, et "tuul on ju". Meie neid mereasju ei tea ja meie jaoks see nii iseenesestmõistetav pole. Tulime poest ära ja mõtlesime, et mis nüüd siis saab. Jäätunud kalal pole hea maitse. Läksime Selverisse ja ostsime räimerümpa. Oleme igal aastal koos lastega kala puhastanud, seekord siis ei puhasta.
Täna rääkisime rahvustoitudest- kamast ja räimest. Räime nimi jäi Silverile hästi meelde. Jutt jutuks, peale hommikuringi muutsime teooria praktikaks. Lapsed segasid valmis kama ja veeretasid räime jahus. Ilusad pruunid praetud räimes said meil. Kes kala sõid? Mairold ja Indrek sõid kaks tükki koos luudega :); Silver sõi pool kala ilma luudeta; Laur-Stenar oli algul kala suhtes skeptiline, kuid nõustus ühe ampsu ära proovima (poiss teenis selle ampsu eest õpetajalt suure kallistuse); Jonas pani kala keele vastu ja nuusutas ka, sellega seekord asi piirdus, kama jõi ära; Kail pelgas kalalõhna ja hoidis igaks juhuks kaugemale.
Üldiselt võib öelda, et hästi läks!
No comments:
Post a Comment