PIPARKOOGILÕHNAD TULID KUUMAST AHJUST VÄLJA...

Täna lõhnastasime tõesti oma rühmaruumid piparkoogiaroomiga. Küll oli mõnus tainast rullida, vorme üksteise kõrvale asetada ning lõpuks muudkui nosida ja nosida enne, kui piparkook ära jahtuda jõuab. Kevin muudkui kinnitas, et tema emme hakkab ka täna piparkooke küpsetama ning lõpuks kutsus peaaegu terve rühma endale külla neid piparkooke sööma. Kui me väitsime, et siis ju talle endale ei pruugi neid pruune küpsiseid jagudagi, ei kutsunud Kevin enam kordagi kedagi külla. Lapsed on maiad ja piparkooke saab millegipärast vaid jõulude ajal.

Täna käisime ka raamatukogus jõulumuinasjuttu kuulamas. Väga vahva jutt oli sellest, kuidas jõuluvana laste juurde sõites palju asju koju unustas ning tähtsad toimingud tegemata jättis. Küll unustas hamstri koju ja kostüümi selga panna, siis jättis võtmed enda kätte ja päkapikud oleks pidanud maja juures külmetama, korvitäis toitu lastele unus ning triikraud jäi stepslisse. Seetõttu pidi ta muudkui tagasi koju pöörduma. Lõppes jutt nõnda, et veel viimsel hetkel avastas vanake, et vitsakimp unus ka koju. Sellest ei teinud jõuluvana suurt numbrit, ilma selleta saab ju ometi ka hakkama. Lapsed on ju head!