Meie rühm sai ära mõistatatud selle järgi, et me igal aastal lapsed ja nende vanemad rappa matkama viime. Vastab tõele. Juhiks valiti meie hulgast see kõige väiksem- Alexi ema. Sikutas ta tervet meie kampa köiega ühest pesast teise.
Käisime laulmas ja tantsimas. Lemmik on meie lastele üks Šokolaadilinna laul, kus eile pidid emad ja isad pakkuma, mida "see kiisu tegi". Alex oli nii uhke, et tema emagi sai öelda. See millega ema aga lagedale tuli, ei sobinud hästi väiksele elavaloomulisele poisile. Oleks ilmselt tahtnud pigem hüpata, joosta või keksida, mitte vurru siluda :)
Saalis oli nii palju jooksmist ning müramist, et pildid, mis seal said tehtud, olid enamasti udused. Ilmnes, et lapsed olid natuke kärmemad, kui vanemad. Küll oli tore vaadata seda koostegutsemise lusti.
Peale saali läksime võileibu meisterdama. selle aja peale olid lapsed juba nii võhmal, et ära joodi mitu kannutäit maitsevett. Ja küllap olid ka kõhud tühjaks joostud, sest võileibu meisterdati ka hulgim.
Lõpuks sai veel legodest üks mehike meisterdatud. Fantaasia oli väga hea. Eriti tore oli üks lamav naine.
Aeg lendas kui linnutiivul, nii lustlik ja tempokas õhtu oli. Tore, et aega leidsite meid külastada!
No comments:
Post a Comment