Elas kord üks väike tüdruk Pilleke. Ühel päeval läks ta metsa mängima. Jooksis ühe puu juurest teise puu juurde ning eksis ära. Mis küll teha, koduteed ei kusagil. Pilleke ronis kõrge kuuse otsa, kuid koduteed ikka ei silmanud. Hakkas juba hämarduma.Tüdruku vanaema ja vanaisa ootasid ja ootasid, hakkasid muretsema ning läksid metsa otsima. Hõikas vanaisa ja hõikas vanaema, lapselast ei kusagil.
Samal ajal oli Pilleke kõrge kuuse otsas istudes juba väga õnnetu ja mures, kuidas koju saada. Tuli karu-mesikäpp, meelitas tüdrukut puu otsast alla, et "tule ma viin su koju". Pille aga kartis nii suurt ja karvast looma ja ei julgenud alla tulla.
Siis läks hunt-võsavillem asja uurima. Pilleke istus ikka puu otsas, nuttis ja ootas hommikut. Vaatas sealt kõrgelt alla ja nägi kahte hõõguvat silma. Meelitas huntki teda puu otsast alla ja lubas ta koju juhatada. Pille aga kartis hunti, sel pidi "liiga terav selgroog olema". Ja ei tulnudki tüdruk kuuse otsast alla.
Vara hommikul tegi jänes metsas hommikuvõimlemist ja tervisejooksu. Kuulis pikk-kõrv äkki kuskilt nuttu, lippas lähemale, ajas kõrvad kikki ja nägi väikest tüdrukut puu otsas. Meelitas jänes tüdruku puu otsast alla ja lohutas teda. Pakkus Pillele hommikusöögiks porgandit krõbistada, mängisid-hüppasid koos, et lõbusam oleks. Siis juhatas jänes Pillele kodutee kätte.
Jõudis tüdruk koduteel veel rebast ning oravatki kohata, kes omalt poolt tüdrukule koduteel seltsi pakkusid ja teda lõbustasid (kuigi rebane-reinuvader Pille koduni ei julgenudki minna, mäletas see kaval loom väga hästi mullusuvist intsidenti ühe rammusa kana ja Pille vanaisaga).
Metsaservas, õige kodu lähedal kohtus tüdruk lõkke ääres varbaid soojendavaid hiiri, kes talle kosutuseks sooja teed ning präänikuid pakkusid.
Metsast välja jõudes kohtus Pille vanaisaga, kes tüdruku koju viis.
Lõbus muinasjutuline seiklus metsarajal oli meil täna.
No comments:
Post a Comment