Jõulud muudkui lähenevad. Lapsed muudkui ootavad. Ja suuredki ootavad. Eelkõige seda, kuidas jõulupühad lastele võimalikult ilusaks ja oodatuks teha.
Meie jõulunädal rühmas on igapäev üllatusi täis. Kolmapäeva hommikul oli jälle kuuse all üks uus mäng. Selle avastasid esimesena Kevin ja Alex. Poisid pugesid lausa pea ees kuuse alla ning uurisid seda mängu siitpoolt ja sealtpoolt. Tõstatus palju küsimusi- kes tõi, miks tõi, kellele tõi, mis mäng see on jne. Otsustasime seda asja hommikuringis arutada.
Hommikuringis vaatasime kõigepealt uusi ja vanu kuuseehteid. Vanad lastepärased väiksed kuuseehted pärinesid aastast 1974. Oli lõbus leida karbist kuuse otsa raputamiseks mõeldud tomateid, kurke, sidruneid, pirne, aga ka näärivana ja snegurotška. Karbis vana vatipadja peal oli lisaks üle neljakümne aasta vanuste ehete ka ilmselt sama vanu kuuseokkaid. Needki oli põnev üle vaadata. Valmistasime ka ise värvilise paberi ribadest ketti. Kes seda siis ei oskaks teha. Meie õpetajatena meenutasime, et omal ajal lastena sai sellist ketti meetritega valmis kleebitud, nii tore oli. Põletasime ka paar säraküünalt ära. Neid säravaid ja särisevaid küünlaid vaatavad lapsed alati säravate silmadega. Mis sest, et isegi meie suur ja kõrge laega rühmaruum hiljem tossu täis oli.
Ja siis muidugi see mõistatuslik uus mäng. Igatahes küsimused said vastused- päkapikud tõid, lastele rõõmuks tõid, arvutamise mäng oli. Seega panime selle oma lauamängude riiulisse.
Täna oli meil jõulutoitude päev. Arutlesime, mida peredes tänapäeval lauale pannakse. Kevin ütles, et tema ema paneb kurki ja tomatid, aga paprika sai otsa. Lapsed nimetasid veel piparkooke ja verivorste. Meil oli laste jaoks plaanis keeta hapukapsast ning panime ka verivorstid ahju särisema. Hommikuringis uurisime eelnevalt täpselt järele, mis on vorsti sees, või kuidas lõhnab ja maitseb hapukapsas. Verivorsti maitsesid peaaegu kõik lapsed. Kõrvale pakkusime pohlamoosi ja hapukapsast.
pidulik
Tänane päev jätkus meil retkega metsa. Meie rühmal on omad väikesed traditsioonid. Üheks neist on metsas loomadele sümboolse jõulupuu ehtimine. Metsaalune oli küll natuke pehme ja vesine (lastelt hiljem küsides, mis meelde jäi, vastasid paljud, et seal oli palju takistusi), kuid metsa all üle okste ja maha langenud puude turnides, üle jäätunud purrete tasapisi liikudes saime selle käiguga edukalt hakkama. Väikse kuuse ehtisime õunte, porgandite ja rasvapallidega.
Kas teate, kelle jäljed need on? Lapsed teavad seda väga hästi. Terve mets oli neid täis. Andri arvas, et neid jälgi on sellepärast meie väikeses metsas nii palju, et lasteaed on nii lähedal ja seal on ju palju lapsi.
