Meie pikalt planeeritud, hästi mõeldud ja Teiega läbi arutatud matk õnnestus väga hästi. Ilm oli superilus, kohal olid kõik, kes olema pidid ja veel rohkemgi. Kevad on selles ajastaadiumis, kui kõik õitseb ja õilmitseb. Lapsed olid tublid, emad veel tublimad ning meil oli kaasas koguni kaks isa. Veelgi tublim. Isade üle on meil alati hea meel. Meie kõige noorem matkasell oli seekord Merily pisike õeke, kes terve tee emal kõhukotis kaasas oli, laulis ja lalises. Ilmselt nautis kõike, mis loodusel ja toredal matkaseltskonnal talle pakkuda oli.
Õitsesid mustikad, õitsesid kannikesed, õitsesid toomingad, õitsesid paljud metsa- ja rabataimed, mille nimesid me kas ei teadnud või need lihtsalt ei meenunud (targemat muljet jättes valime viimase võimaluse), laulsid konnad, laulsid linnud, laulis kaasavõetud kõige pisem matkaja. Super!
Mingil hetkel ütles Riko, et "polegi nii hull". Uurides, mis täpsemalt pidi "nii hull" olema, selgus, et poisi ema olla matkamist natuke kartnud. Loodame, et matkapisik nakatas teda :)
Nägime kopratööd, millest oleksime õndsalt mööda kõndinud, kui Saskia isa poleks meie tähelepanu sellele juhtinud. Nägime kevadist raba, kus on lausa imeline vaikus ja rahu. Korjasime kokku kõike ilusat ja huvitavat, millest sobiks herbaarium valmistada. Need herbaariumid said tõesti omapärased ja ilusad. Loore ema mahutas isegi kaks käbi kile alla ära. Selline 3D värk pidi see olema.
Hilisem Pärnisaare talu (Jarko ja Andri kodu) külastus pakkus tõelist elamust. Väike peremees Andri ei väsinud meile kõike seletamast ja hoiatamast, et me ikka mõne asjaga ettevaatlikud oleks. Kui palju on sealses majapidamises tegemist ja olemist. Pole imestada, et need vennakesed iga päev lasteaiast juba lõunast koju kipuvad. Seal saab lambaid lutitada, seal saab poni ja hobusega ratsutada, seal saab kõike katsuda ja silitada, seal saab koeraga jalgpalli mängida, seal saab vana ja ilma kastita käruga ringi kihutada. Ja veel ja veel... Nii palju, et ärasõitu sättides ei tahtnud Loore, kes aegajalt koju lunis, sealt enam lahkuda ja silmanurgast sai tähele pandud, et Veikotki tiris ema kättpidi auto poole. Selline tunne, et kohe-kohe viskab poiss murule või pikali, sikuta siis... :)
Meelde jäi Mathiase eneseületamine. Poiss võttis kogu oma julguse põuest välja ning ratsutas suure hobuse seljas väikse tiiru.
Tähistasime ära ka meie suvised sünnipäevad. Jarko ja Veiko saavad suvel kokku 15-aastaseks. Üks 8 ja teine 7. Sai üks suur ja uhke sünnipäevalauluring. Palju õnne teile poisid!
Aitäh meie lõbusale matkaseltskonnale ning eriline tänu Marjule, kes meid oma õuel võõrustas. Koristamine jäi Sulle :)
No comments:
Post a Comment