Veel esmaspäeva hommikul me ei teadnud, et läheme matkale. Aga esmaspäeva lõunaks juba teadsime :) Mõtlesime, et võtaks sellest talvest veel viimast.
Ilm oli ilus päikeseline, väike pakane näpistas nina, teed osalt päikese poolt paljaks sulanud. Kevad on õhus igal pool meie ümber. Nõnda me oma sammud metsa poole suunasime. Esmalt jäi meie silme ette rippsild, mis ületab Põltsamaa jõge. Juba kaugelt seda silmates ja sellele üha lähenedes kordas Veiko ilmselt ennast julgustades või õpetajatele sisendades, et "me ei lähe üle silla". See väikemees natuke kardab kiikuvat silda. Me ei läinud siis, keerasime enne jõge ära.
Selles metsas oleme lastega palju käinud. Osalt vist seetõttu, et muud metsa me ei tea. Lasteaeda ümbritsev metsatukk on liiga lähedal. Kuigi samas mõni laps kurtis väsimust juba lasteaia väravast väljudes :) Pole hullu, kui sellist väsimust piisaval järjekindlalt eirata, siis kurtmine lõpuks lakkab ning väikesed jalad jaksavad joostagi.
Igatahes suundusime jällegi meile tuttavasse metsa. Erinevatel aastatel on seal metsas palju ette võetud ja palju nähtud. Seekord kohtasime teepeal natuke ka kevadet- linnulaul, pajutibud. Metsa läksime aga metsateatrisse. Tegelikult, kui lastelt aru pärida, siis metsa minnakse ikka sööma. Tohutu söögiisu tabab lapsi alati, kui neile öelda, et enam edasi me ei kõnni :) Kinnitasime need laste tühjad kõhud siis matkamoonaga ära ja istutasime nad langenud puutüvele publikuks nagu linnukesed õrrele. Etenduseks oli "Kolm karu". Näitlejateks Reet, Kai, Maša ja kolm karu. Vahva kukkus välja. Publiku kaasabil tegid karud vastavalt soole ja vanusele erinevaid hääli. Nagu ikka teatris- ei tohi süüa, ei tohi juttu rääkida, aga etenduse lõpus peab plaksutama.
Näitlejaid kokku korjates selgus, et karupoeg on kadunud. Saatsime lapsed otsima. Otsiti kändude tagant ja puude tagant, vaadati maha langenud puutüvede allagi. Korjasime otsijad vahepeal kokku ja jagasime neile teavet selle kohta, et karud on muide ka väga head puu otsa ronijad. Selle peale tõstis kogu otsingurühm oma pilgu suisa taeva poole, puulatvadesse. Leidjaks osutus Veiko, kelle pilk nõnda kõrgele siiski ei ulatunud. Leidja vaevatasuks oli pulgakomm.
Lõbus ja väsitav matk oli, Riko väitis, et kõik on ju tore, aga tee oleks lühem võinud olla :)
No comments:
Post a Comment