Kui koju (lasteaeda tagasi jõudsime) olid lapsed väga vaiksed ja nii mõnigi vedas jalgu järgi. Kõndima pidi palju, sest meie avastusretk Põltsamaa linna kujunes üsna pikaks. Tegelikult jäi osa plaanitust veel läbimatagi. Seega on Põltsamaa suur linn, vähemalt väikeste jalgade jaoks.
Nii palju oleme sel nädalal saanud, et enam ei nimeta lapsed Põltsamaad Eestiks. Ja kodused aadressid saame väikese abiga ka öeldud. Et veenda lapsi, et Põltsamaal on Felixi tehas, kirik, lossihoov, kohvikud E piim, palju poode, postkontor, hooldekodu ja palju muud põnevat, tegime täna sellise väikese avastusretke.
Peatusime Parvei sillal (Veiko hüüdis seal igaksjuhuks tasase häälega appi), vaatasime Põltsamaa jõge. Hiljem küsis Kristo, et miks see vesi nii "ligedal" on. Uurimise peale selgus, et poiss mõtles seda, miks jõevesi nii kõrge on, sillale nii lähedal.
Peatusime Felixi poes, käisime ütlesime tere ja vaatasime, mida head seal Felixis siis tehakse.
Põikasime sisse lossihoovi ja vaatasime, kuidas sealsed puru pommitatud varemed välja näevad. See pommitamise teema pakkus üldse lastele suurt huvi :) Vähemalt jääb asi meelde.
Peatusime kiriku juures ja istusime uhkel Herbert Kuurmele pühendatud pingil.
Peatusime postkontoris ja ütlesime jälle tere... Loore emale. Kristo küsis temalt, milleks seda postkontorit vaja on? Ja vastuse sai ta väga asise. Ikka selleks, et lapsed saaksid jõuluvanale kirju saata. Lisaks kingiti lastele väike šokolaad. Küll läks hästi! Hiljem selgus, et lobisesime, mis me lobisesime, aga Loore emale õnne ei märganud soovidagi. Tal on täna sünnipäev! PALJU ÕNNE!
Ja siis peatusime kohvik Rivaalis, puhkasime jalgu ja näitasime, kui viisakad meie lapsed oskavad olla avalikus toitlustusasutuses. Sõime kosutuseks ära ühe suure lihapiruka.
Ja siis tagasiteel veel raamatukogu, noortekeskust, koolimajasid vaadates selguski, kui suur on Põltsamaa linn :)
No comments:
Post a Comment