EESTI RAHVUSTOIDUD

Täna oli meil üks maiustamise päev. Alustasime Virge sünnipäevaga ja jätkasime eestlastele kohaselt meie kuulsusrikka rahvuskala puhastamisega (tegelikult ütles Reet lastele, et kala tuleb ära rookida, mille peale lapsed ei osanud miskit arvata :)). Seda kala röökimist on laste puhul alati põnev jälgida. Kes kuidas hakkama saab või ei saa. Seekord panid kõik, peale ühe oma käed külge. Mis sest, et Veiko püüdis ühe näpuga kalast kinni hoida ja Merily suu ja kulmud kiskusid väga krimpsu. Leidsime seekord, et kääridega läheb töö kiiremini ja lihtsamalt.

Selle kala praadimisel oli tubliks jahu ja muna sees keerutajaks Jarko, kes väitis, et temast saab kokk. Ja see võib aus jutt olla, ei tüdine see poiss kokkamisest, kui teised lapsed ammu oma mängu juurde tagasi pöördunud.

Ja kama valmistasime ka. Natuke arutlesime, et kumb ta siis ikkagi on- tahvustoit või rahvusjook. Otsustasime, et kui meie joome seda tassist, siis hetkel on ta rahvusjook.

Pildimaterjal on Teile siin selleks, et näidata, Teie lapsed tõesti sõid räime, küsisid juurdegi.

                                                                   põnev....

           Oliver küsis juurde, ise väites, et siis ta saab ju teise selgroo veel:)

 

PALJU ÕNNE, VIRGE!

Meie tänane sünnipäevalaps oli Virge. Tema on endale sündimise päevaks uhkelt valinud meie kodumaa sünnipäeva- 24.veebruari.

Oliver oli julge poiss, kes kuulutas hommikuringis Virge sünnipäeva, seega sai tema ka tooli tuua ja meie lauluringi keskele asetada. Lapsed uurisid ka Virge vanust, ka selle said nad teada pisikese nuputamise peale. Virge õhku tõstmine jäi siiski ära. Lapsi on meil hetkel vähevõitu kohal. Võib-olla, kui kõik oleks kohal olnud, siis oleksime tõstnudki :) Aga võib-olla ka mitte...

Igatahes maiustasime kooki ja kommi nagu ikka pidupäevale kohane.

EESTIMAA

Eestimaal on sünnipäev. Gert teadis väikese abiga (100st on kaks aastat puudu), et 98 aastat vana on meie väike riik juba.
Täna vaatasime, kuulasime, rääkisime kõigest sellest, mis meie rahvusele ja riigile on omane. Rääkisime lipust, suitsupääsukesest ja rukkilillest. Vaatasime õppefilmi suitsupääsukesest ja pilte meie presidendist.
Käisime saalis pidulikul aktusel, saime teada, et hümni lauldes peab püsti seisma. Sünnipäevale kohaselt sõime ka kommi. Kommipaber oli selline ilus lipuvärviline. Merily lubas selle koju viia, pildi joonistada ja paberi pildile lipuks kleepida. Hea mõte.
Aga veel käis meil külas õpetaja Lea. Tema on selline tubli inimene, kes oma kätega endale rahvariided valmis meisterdas. Põllest, seelikust kuni nööpideni välja. Neid uurisid lapsed usinalt. 

PÕLTSAMAA ON "VÄGA-VÄGA" SUUR LINN

Kui koju (lasteaeda tagasi jõudsime) olid lapsed väga vaiksed ja nii mõnigi vedas jalgu järgi. Kõndima pidi palju, sest meie avastusretk Põltsamaa linna kujunes üsna pikaks. Tegelikult jäi osa plaanitust veel läbimatagi. Seega on Põltsamaa suur linn, vähemalt väikeste jalgade jaoks.

Nii palju oleme sel nädalal saanud, et enam ei nimeta lapsed Põltsamaad Eestiks. Ja kodused aadressid saame väikese abiga ka öeldud. Et veenda lapsi, et Põltsamaal on Felixi tehas, kirik, lossihoov, kohvikud E piim, palju poode, postkontor, hooldekodu ja palju muud põnevat, tegime täna sellise väikese avastusretke.

Peatusime Parvei sillal (Veiko hüüdis seal igaksjuhuks tasase häälega appi), vaatasime Põltsamaa jõge. Hiljem küsis Kristo, et miks see vesi nii "ligedal" on. Uurimise peale selgus, et poiss mõtles seda, miks jõevesi nii kõrge on, sillale nii lähedal.

Peatusime Felixi poes, käisime ütlesime tere ja vaatasime, mida head seal Felixis siis tehakse.

Põikasime sisse lossihoovi ja vaatasime, kuidas sealsed puru pommitatud varemed välja näevad. See pommitamise teema pakkus üldse lastele suurt huvi :) Vähemalt jääb asi meelde.

Peatusime kiriku juures ja istusime uhkel Herbert Kuurmele pühendatud pingil.

Peatusime postkontoris ja ütlesime jälle tere... Loore emale. Kristo küsis temalt, milleks seda postkontorit vaja on? Ja vastuse sai ta väga asise. Ikka selleks, et lapsed saaksid jõuluvanale kirju saata. Lisaks kingiti lastele väike šokolaad. Küll läks hästi! Hiljem selgus, et lobisesime, mis me lobisesime, aga Loore emale õnne ei märganud soovidagi. Tal on täna sünnipäev! PALJU ÕNNE!

Ja siis peatusime kohvik Rivaalis, puhkasime jalgu ja näitasime, kui viisakad meie lapsed oskavad olla avalikus toitlustusasutuses. Sõime kosutuseks ära ühe suure lihapiruka.

Ja siis tagasiteel veel raamatukogu, noortekeskust, koolimajasid vaadates selguski, kui suur on Põltsamaa linn :)

 

SÕBRAD

Eile oli sõbrapäev. Armas ja lihtne päev- üks hea sõna sõbrale, kingitud šokolaad või koos meisterdatud kook, omavalmistatud kaart. Polegi rohkem vaja.

Täna püüdsime ka rühmas meeleolu luua. Lapsed pusisid vähese abiga valmis küpsisetordi, mille ise muidugi hiljem kõhtu ära mahutasid.

Algul püüdsid lapsed kaunistades ilusat mustrit luua, kuid tordil olevat vaba pinda jäi väheks. Tegelikult tuli välja üks väga kaunis kuhi, kas pole?

 

Ka meie pimesikumäng oli tore. Lapsed on väiksed kavalpead... omast arust muidugi :) Harjavarre külge riputatud maiustused valiti silmadega välja ja silmad kinni seotult arvasid, et väljavalitu endiselt sealsamas on (Oliver püüdis isegi salli silmilt nihutada, ise kurtes, et "ma ei näe ju"). Aga meie oleme suured ja seega veelgi kavalamad. Nihutasime vart ja keerutasime poissi :)

 

Jarko ja Andri olid kodus kõigile sõbrapäevakaarte meisterdanud. Väga armas!

 

Avatud oli ka näomaalingute tuba, kus maalermeister Virge laste soove arvestades valis pilte ja värve. Küll oli palju elevust, kohati kostus laste suust ikka "ohhhhhh" ja "ahhhhh".

 

Lõbus päev oli.