Täna oli meil nii palju tegemisi, et peas kippusid asjad ja sõnad sassi minema.
Oli kohe selline sahmimist täis päev. Kõigepealt piilusid meie ukse vahelt sisse jälle need kaks päkapikku, kes meie rühmas muudkui ekslevad. Neil endilgi oli nägu üllatusest pikk ja hõikasid lastele, et "jälle teie!?!? Kaasas oli neil kingikott, kuid kuna meie rühma lapsi olla nad juba palju kordi külastanud, siis otsustasid nad sedakorda selle kotiga hoopis naaberrühma laste juurde minna. Ega nad just eriti kiireid liigutusi ei teinud... meie lapsed jõudsid natuke toibuda ja haarasid siis kotist kinni. Ei vii siin miskit minema! Kotis olevad kingitused olid uued mängud ja mänguasjad. Tuli välja, et kõik just meile hädavajalik.
See elevus üle elatud, võtsime ette lastele jõulutoitude tutvustamise, Nagu ikka- verivorst, pohlamoos, hapukapsad. Vaatasime rääkisime kõik üksipulgi lahti. Ei pelga, et kogu selle soolika ja vere jutu peale lapsed ehmuvad.
Ahjus särisevaid vorste kuulates ning lõhna nuusutades, läks nii mõnelgi kõht tühjaks. Hiljem taldrikul oli palju maadlemist selle vorstiga. Loore püüdis lausa jõuga noaga vorsti pooleks suruda. Hapukapsast oli paraku nõus proovima vaid Kristo.
Sealt edasi läksime metsa. Ikka jälle meie aastaid vana tava- metsloomadele rõõmuks vaja väike kuusk kapsalehtede, porgandite ja õuntega ära ehtida. Teel sinna kohtasime üht sammaldunud kändu. Lastega arutledes, kus need päkapikud ikkagi elavad, tundus meile ühiselt, et see on just sedamoodi känd, mille all nad elada võiks. Merily teadis, et päkapikud päeval on väsinud ja magavad. Me siis ei hakanud neid tülitama.
oli kohe hea tunne head teha
No comments:
Post a Comment