Niisiis algas kõik sellest salapärasest kirjast.
Täna sättisime lapsed riidesse, võtsime külakostiks (viisakas ju) kaasa sooja teed ja lubatud lõkkel küpsetamiseks vorstid ning asusime metsa poole teele. Tegelikult me ju ei teadnud, missuguses metsas täpselt see kohtumine lõkke ääres toimuba peab, kuna me aga teist metsa ei teadnud kui see, mida me teadsime, siis sinna me ka suundusime.
Ilm oli ilus, natuke külma ja natuke lund ja palju libedat jääd. Lastel oli minek lõbus.
Metsa veerel arutlesime, et kuidas nüüd siis aru saada, kus on lõke, mille ääres istub Metsavana. Meie tublid ja targad lapsed pakkusid võimalusteks näiteks tossu, mida saab silmata ja nuusutada. Nii tegime. Pugesime üle ja alt, ümbert ja otse läbi okste, nuusutasime ja otsisime silmadega tossu. Üles leidsime.
Ja istuski lõkke ääres uhkele hõbedasele sauale toetudes Metsavana, kes lapsed ümber lõkke istuma sättis ja ühe muinasjutu 12 kuust vestis. Selle peale otsisime kottidest välja oma külakosti ja toppisime vorstid tokkide otsa. Iga laps hoolitses suure innuga oma vorsti tahmaseks saamise eest. Kännu otsas istudes maitsesid need värskes õhus ülihead. Hommikune puder oli ammu unustatud kõhutäide. Sooja teed peale...mmmmmmm
Enne, kui lõke kustuda jõudis, tegime lastega katsed ka lume ja jääga. Vaat kus ime, ära sulasid need kaks, kui pada lõkke kohal hoida. Kasutasime saadud vett kasumlikult, valasime kustutamise eesmärgil lõkkesse, tekitasime suure sisina ja tossupilve. Kuid süda jäi rahule, et ei pea valveta lõkke pärast muretsema.
natuke lusti lõpetuseks
Tagasiteel oli lastel hoogu ja jooksu jalges veel palju. Matk oli meil hoogne ja lõbus. Tänuks selle tubliduse, usinuse ja meeldiva seltskonna eest kinkis Metsavana lastele väiksed tänukirjad.
No comments:
Post a Comment