Meil on pärimusaasta.
Lapsed on oma mängudes väga loomingulised. Vahel jääb silma ja kõrva, kuidas mõni natuke oma lapsepõlvest tuttav mäng on muutunud, täiustunud või kahanenud millekski sootuks erinevaks meie mäletatust. Muidugi on märgata palju arvuti või telemaailma puutuvat. Sealt võetud tegelased kipuvad paraku olema natuke kurjad ja vaimuvaesed. Kahju.
Lastele väga meeldib mängida igasuguseid mänge, mille reeglid vajavad õppimist. Vahel on vaja natuke ka suurema ja asisema inimese abistavat-suunavat kätt. Olgu see siis ema, isa või suurem õde-vend. Vanavanemad on seejuures võibolla veel kõige kannatlikumad mängukaaslased. Laps vajab sageli mängima õpetamist.
Aga täna käisime mängimas vanu rahvalikke mänge. Väga lõbus oli, lastele meeldis. Seda oli aru saada nende mängulustist. Toredad ja isemoodi mängud olid. Ehk tuleb mõni neist teile tuttav ette.
"Nuiamäng". Kaks viirgu numbreid segi-läbi. Lapsed viskasid valitud numbri taha kõhuli ja kahe viiru vahele asetati pulk. Mängujuht hõikas numbri, mille peale pidid mõlemas viirus selle numbri juures kõhutanud lapsed püsti kargama ja pulga juurde joostes selle enda koju viima. Kui mõlemad lapsed haarasid pulgast samal ajal, oli võidumees see, kel jõud suurem ja sõbra pulkapidi enda koju jaksas lohistada. Selles oli tubli Gert. Vahva oli vaadata ka meie visa Looret, kelle jõud küll temast suurema tüdruku jõust üle ei käinud aga pulgast ta ka lahti ei lasknud. Ka siis mitte, kui pulgast haaras appi tõtanud õpetaja:)
"Suur Tõll" oli ringmäng, kus valitud lapsed olid ringi keskel magamas ja teised ringis olles neid üles hõikasid. Väidetavalt olle sõda juba Sõrve säärde jõudnud. Suure Tõllu tõustes läks mölluks. Kõik jooksid ja Tõll püüdis endale asemiku. Lõbus, joosta sai palju.
"Ümmargune lesk" oli samuti ringmäng. Üks laps oli väljaspool ringi ning ümber selle jalutades koputas ühe lapse õlale. Seepeale panid mõlemad plagama, üks ühes suunas ja teine teises suunas ümber ringi. Kes esimesena vabanenud kohale jõudis, see selle endale ka sai. See mäng oli oma reeglite poolest meie väiksematele lastele natuke raske. Vajab harjutamist.
"Nahksilla ehitamine". See oli kõige lõbusam mäng. Üks õpetaja oli lasteveeru essotsas ja teine õpetaja selle lõpus. Lapsed pidid tugevalt enda ees seisva lapse kõhu ümbert kahe käega kinni haarama ja siis läks vedamiseks. Üks õpetaja sikutas lapsi ühele edasi ja teine tagasi. Kes kinni ei jaksanud hoida (kelle kohalt katkes), see läks mängust välja. Lõpuks jäid kahe õpetaja vahele vaid paar last, mille peale Reeda veetud veerg muudkui vedas ja Lea muudkui lohises. Võidumeheks kuulutasime Jarko, kes reeda kinnitusel lausa tangidega temast kinni hoidis.
Väga lõbus oli!
