Täna oli meil nii palju tegemisi, et peas kippusid asjad ja sõnad sassi minema.

Oli kohe selline sahmimist täis päev. Kõigepealt piilusid meie ukse vahelt sisse jälle need kaks päkapikku, kes meie rühmas muudkui ekslevad. Neil endilgi oli nägu üllatusest pikk ja hõikasid lastele, et "jälle teie!?!? Kaasas oli neil kingikott, kuid kuna meie rühma lapsi olla nad juba palju kordi külastanud, siis otsustasid nad sedakorda selle kotiga hoopis naaberrühma laste juurde minna. Ega nad just eriti kiireid liigutusi ei teinud... meie lapsed jõudsid natuke toibuda ja haarasid siis kotist kinni. Ei vii siin miskit minema! Kotis olevad kingitused olid uued mängud ja mänguasjad. Tuli välja, et kõik just meile hädavajalik.

See elevus üle elatud, võtsime ette lastele jõulutoitude tutvustamise, Nagu ikka- verivorst, pohlamoos, hapukapsad. Vaatasime rääkisime kõik üksipulgi lahti. Ei pelga, et kogu selle soolika ja vere jutu peale lapsed ehmuvad.

Ahjus särisevaid vorste kuulates ning lõhna nuusutades, läks nii mõnelgi kõht tühjaks. Hiljem taldrikul oli palju maadlemist selle vorstiga. Loore püüdis lausa jõuga noaga vorsti pooleks suruda. Hapukapsast oli paraku nõus proovima vaid Kristo.

Sealt edasi läksime metsa. Ikka jälle meie aastaid vana tava- metsloomadele rõõmuks vaja väike kuusk kapsalehtede, porgandite ja õuntega ära ehtida. Teel sinna kohtasime üht sammaldunud kändu. Lastega arutledes, kus need päkapikud ikkagi elavad, tundus meile ühiselt, et see on just sedamoodi känd, mille all nad elada võiks. Merily teadis, et päkapikud päeval on väsinud ja magavad. Me siis ei hakanud neid tülitama.

         Hapukapsaid maitstes oli Oliveri nägu hetkeks hapum, kui kapsad ise :)

                                                                  särisevad

                                                oli kohe hea tunne head teha

PIPARKOOKIDE KAUNISTAMINE

Meie rühma on sel nädalal juba kahel hommikul külastanud natuke ähmis ja tuulepäised päkapikud. Trügisid üksteise võidu uksest sisse suure kiiruga vaieldes, kumb esimesena sisenema peaks. Ähkisid ja hädaldasid, kui kiire, kui palju tööd, kui palju jooksmist. Täna avastasid need punamütsid, et komme tuli puudu (meie laste kotid olid täidetud õnneks). Eks neid äpardusi juhtu meil kõigil suur kiire ajal. Kommikorv oli meie aknalauale ununenud. Korvi leidsid jah üles, kuid selles krabisesid vaid tühjad kommipaberid. Veel vahvam oli see, et ka Marge toas krabisesid kommipaberid. Seal laua all põõnutas nimelt veel üks päkapikk, kes suuresti suuga tööd tegi :) Eks näi , mis homme saab!
Aga meie mängisime täna lastega jõulumängu ja tegime glasuuri, et ära kaunistada piparkoogid, mida meil on plaanis jõulupeol Teile pakkuda.

JÕULUPUHKUS

Jõulupuhkuse ajal on Kastanimunakese rühm alates 23.detsembrist suletud. 21.-22.detsembril on rühmas lapsi ka teistest rühmadest.
Ootame Teid meie rühma laste jõulupeole laupäeval, kell 15:00
Ilusat jõuluaega!

PÄKAPIKUJOOKS

Täna oli meie õu päkapikke täis. Nii palju punaseid mütse ja kõik tundusid ühte nägu. Oli kohe tegu, et jälgida just neid õigeid.
Toimus suur päkapikujooks, selline vahva mõte ja teostus!

                                                   soojendusvõimlemine

SUUR KÜPSETAMISPÄEV

Meie valmistatud piparkoogitainas oli ootel juba teisipäevast. Ja suur küpsetamispäev jõudis kätte täna. Suur selleks, et tainakogus oli tõesti suur. Nii suur, et küpsetamise algus oli põnev, keskosa natuke vähem põnev (tegema jäid need, kellel huvi teistest sutike suuremaks osutuks) ja lõppes kõik sellega, et Marge ja Virge jäid tuppa seda tegu lõpule viima kahekesi. Iga asi on algul põnev ja mingil hetkel muutub natuke tüütuks :)

Elas kord metsas Piparkoogi-Peedu. Tema kodu oli vanas puuviljamahla purgis. Tal oli seal oma pagaritöökoda. Kevadel küpsetas Peedu vesikringleid, suvel maasikakooki ja sügisel seenepirukat. Aga Peedu parim aeg oli talv, sest siis küpsetas ta piparkooke. Kui Peedu piparkoogid ahju küpsema pani, sai terve mets magusat piparkoogilõhna täis. Nüüd teadsid kõik, et jõulud on lähedal.

Mõtlesime lastega, et teeme meiegi toad piparkoogilõhna täis ja vaatame, kas on lõhnast tunda jõulude lähedust.

Kui lutsukommid ahjus sulavad, saab imearmsad kuuseehted. Augud raputamiseks saab teha kõrrega.

 

 

PALJU ÕNNE MEILE

Muidu selline tavaline ja natuke sombune päev. Taevaski tahaks nagu kaela kukkuda, päevavalgust napib. Aga meie jaoks oli tänane päev eriline. Sünnipäev on alati eriline. PALJU ÕNNE MEILE! Meie lasteaed sai jälle aastakese vanemaks. Oleme juba üsna auväärses eas, 32 aastat vanad.

Tänane hommik ei saanudki muul moel alata, kui suure peoga saalis. Natuke laulsime pidulaule ja tantsisime pidutantse, sõime pidukooki ja jõime pidujooki.

Jagati ka kingitusi. Meie saime ilusasse paberisse pakitud ja ilusa roosa paelaga seotud paki, mis kästi kiiresti avada. Põnev. Rühma jõudes ei saanud Saskia oma silmi ega lõpuks ka sõrmi selle paela küljest lahti. Asi lõppes sellega, et kingituse pael koor roosa rosetiga sai tüdrukule patsi külge kinnitatud. Selle peale küsis Saskia, et kas ta tõesti võib selle endale koju viia. No võib ikka.

Aga kingituse sees olid jäätised, vaarikajäätised. Niiet sõime veel magusat. Loodame, et laste kõhud sellise magusakülluse ikka üle elavad :) 

Ja siis alustasime päeva hommikuringiga, mille lõpetame jõulukuul ikka laste päkapikukotikestesse piilumisega. Ja sealgi oli täna magusat. Oeh, aga kogu selle magusa koguse eest meie vastutust ei võta. Eriti selle viimase eest.

                                    juba saalis käis Saskia kingitust silitamas

                                                   ja rühmas hoidis rosetist kinni

                               vahel on väga vähe vaja, et lapsele rõõmu valmistada