Lumi on külm, lumi on õhuke, lumi on paks, lumi on libe, lumi on valge. Sedasi iseloomustasid lund meie lapsed.
Esimene elamus oli juba hommikune jääsadu. Marek kurtis, et tema emme pani õhukese teki autole peale, aga ikkagi olid aknad jääs. Jää kattis teed ja pragises vastu meie akent sadada.
Laulmas olles hakkas lõpuks ometi lund sadama. Ei jõudnud seda õue minekut ära oodatagi. Ja lõpuks õue jõudes polnud lastel tegemistest puudus. Kõik olid käpuli maas lund kokku kuhjamas ning sellest pallitaolisi asju voolimas.
Tore lugu oli Laura-Liisa pikliku palliga. Tüdruk nägi suurt vaeva, et sellest õhukesest lumehakatisest nii suur pall teha ning lõpuks ei raatsinud ta seda kuhugi valveta jätta. Tassis teist ühest kohast teise ning lõpuks kurtis, et "ma ei teagi, kuhu seda panna." Appi ruttas Kermo ja haaras palli vahepeal enda sülle. Koos kõnniti jällegi ühest kohast teise otsides sobilikku peidupaika (et ära ei lõhutaks). Seda nõutut kõndimist märkasid Marek ja Henry. Pall anti korraks isegi Henry sülle, kuid Laura-Liisa suurema omanikutundega ei usaldanud kallist kandamit pikalt kellelegi. Kätte hakkas jõudma tuppa minemise aeg, võta või pall kaasa- nii lootusetu tundus olukord. Lõpuks veeretas tüdruk teiste nõusolekul oma palli ühe kuuse alla.
Esimene lumi on nii eriline ja kallis!
No comments:
Post a Comment