Raamatukogu on selline koht, kus on palju raamatuid ning sealt saab raamatu laenutada, mis tähendab, et raha ei peagi maksma.
Täna käisime lastega raamatukogutädidel külas. Sealsed tädid on väga lahked ja sõbralikud. Üks neist osutus koguni meie Kermo naabritädiks.
Natuke räägiti meile selle maja tähtsusest ning sellest, kuidas raamatuid kohelda ja neid laenutada ning siis piilusime ka selle maja erinevatesse ruumidesse. Isegi neisse, kuhu muidu ei lasta. Suurte inimeste raamatukogus olid palju kõrgemad riiulid. Nii kõrged, et meile tutvustati väikest treppi, millele raamatukogutädi peab ronima, et soovitud raamatuni ulatuda. See kõik oli nii põnev, et märkamatult olid kõik meie laosed selle trepi ära proovinud. Loore isegi nii, et tõi ühe raamatu ka kõrgelt alla :)
Tagasi laste poole peal ja väikestes tugitoolides, oli meil au kuulata ühte toredalt ettekantud toredat muinasjuttu sellest, kuidas kitsetall oskas lugeda kümneni ja keegi teda ei mõistnud.
Lastele tegelikult raamatud meeldivad. Kui meile luba anti ühest riiulist ise raamatuid valida ja neid sirvida, olid kõik ka varmad seda tegema. Eerik valis raamatu isegi Tutanhamoni hauakambrist ning lehitses seda nägu põnevil. Tüdrukud haarasid esmalt vist värvuse järgi- ikka roosade kaantega. Ja erilise tähelepanu said muidugi need raamatud, mis tegid häält või milles olid ruumilised lehed.
Lahkudes olid lastel näod naerukil ning Laura-Liisa suult kostus hüüe, et "nii tore hakkas!"
Aga sinna saab ju uuesti tagasi minna, näiteks koos ema või isaga ja isegi lugejapileti tegemine olla raamatukogutädide sõnul väga lihtne. Niiet....
