Tänane päev algas meil suure õlgade kehitamisega. Selle talvega on ju omad hädad. Küll teda pole üldse, küll jälle liiga palju. Iseenesest on ju ilus, kui härmas puud säravad tõusva päikese käes ning maa ja ilm hingab vaikselt jäiselt külma õhku. Aga meie metsasõit oli suure küsimärgi all- kas seda külma liialt palju ei ole??
Lükkasime sõidu pool tunnikest edasi, kuid siis siiski sõitsime. Tegelikult oli kõik hästi. Lapsed mässisime korralikult sallide-mütside-kinnaste sisse ja ühtki kaebust külma tõttu ei olnud kosta.
Metsa veerel ootas meid õpetaja Marje, kelle käe otsa meie Aldo koheselt haakus ja nii me metsa poole suundusimegi. Väikese peatuse tegime varjualuses, kuhu meie sügisel korjatud tammetõrud olid ladustatud. Täitsime seal oma väiksed ämbrid, et ise oma väikeste kätega ikka metsloomade toitmisele panus anda.
Mets oli tõeliselt ilus. Selline lumine ja vaikne. Nii vaikne, et Annaliisa pani teistelegi südamele- metsas me räägime vaikse häälega!
Nägime teel ning heinamaal palju metsloomade tegevusest maha jäänud märke- jäneste ja metskitsede jälgi, väljakaabitud rohtu ja lapsi natuke itsima ajavaid loomapabulaid. Metsas ju pole neid kohti, kus kuningaski jala käib. Loore, kelle lemmikud on jänesed, võttis vahepeal Aldo endale õpilaseks ning seletas poisile metskitse jälgi näidates, et "näe, Aldo, jänes!" :)
Loomade toitmiskohale jõudes valasime oma ämbrid tühjaks ning üheskoos arutlesime, kes seal söömas võiksid käia ning milliseid rahvapäraseid nimetusi igal metsaasukal leidub. Oli põnev kuulda, et sealsel toitmispaigal olla nähtud (kaamera on puu küljes, liikumisi see pildistab) isegi karu, ilvest ja hunte. See karu külaskäik on eriti mõtlemapanev- õpetaja Marje maja on seal üpris lähedal. Kostus, et perenaine ei olnud julgenudki metsa seenele minna sügisel.
 |
| hea ja kindel tunne |
Tagasiteel mängisime hoogsa maastikumängu, mille ülesanneteks olid väiksed ristsõnad. Tublid sõnade leidjad ja lugejad olid Annaliisa, Allan ja Marek. Hea tunne on neid lapsi kooli saata.
Suure jooksuga jõudsime tagasi bussi juurde, kus ootas meid soe pohlatee ja perenaise kasvatatud vaarikad ning mustikad.
Tore ja imeilus metsaseiklus oli, ei jõudnud selle külma peale mõeldagi, saati siis veel tunda. Aitäh, Marje!
:)
ReplyDelete