Nõnda rääkis täna Reet hommikuringis lastele. Jõulud on selline imeline aeg, mil inimesed eriti ärksalt märkavad enda ümber abivajajaid. Mitte, et see aastaringi nii ei ole, kuid küllap jõulude ajal räägitakse sellest rohkem.
Meie rühm tegutseb juba kaheksandat aastat ning selle igati soliidse aja jooksul on meil välja kujunenud omad kindlad traditsioonid. Jõulud toovad meile kuuse tuppa, põhud põrandale ja vahvad vanad jõulumängud nende peale. Veel täitub meie tuba kindlasti piparkoogilõhnaga (sel aastal ka oma kätega tehtud tainateost- ehk saab seegi edaspidi meil tavaks). Ja kindlasti on üks väga armas komme meil lasteaeda ümbritsevas metsas ära ehtida kuusepuu metsloomadele ja lindudele.
Arutluse käigus, et "kes sööb mida?", kui nimetasime porgandit, kapsast, õunu ja leivakääre, arvas Laura-Liisa, et leiba võiks hobustele viia. Suur süda on sel väikesel tüdrukul, kuid paraku hobused ei ela metsas. Metskitsed ja linnukesed sööks seda sama isukalt.
Ehkki sel aastal pole loomad ja linnud lumepuuduse tõttu veel metsas hätta jäänud, õpetasime lastele ikkagi ka metsaelanike eest hoolt kandma, sest HEATEGU TULEB SULLE TAGASI!
Metsas suundusime meile juba vana hea tuttava kuuse juurde ja ehtisime selle nagu kord ja kohus eelnevalt arutletud ja ühiselt õigeks tunnistatud reeglite järgi- porgandid ja kapsalehed alumiste okste külge jänestele ning õunad ja leivakäärud ülemiste okste külge metskitsedele ja lindudele. Selline vahva puu sai nagu alati.
No comments:
Post a Comment